KÜSIMUSED ja VASTUSED


Ootamata ära, et keegi esitaks küsimuse, on tal vastus valmis. See ei ole – “ma ei tea”. Ta teab. Kui peaksid olema inimene, kes vahel pisut-pisut kiuslik on ning seda ka piiratud koguses naudid, palu temalt – ole hea küsi midagi. Pikalt mõttesse jäämata, pead kelmikalt kallutamata ja üldse ühtegi närvi näos liigutamata, küsibki ta temalt palutud küsimuse. Ta küsib küsimuse, millega kinnistab oma vastuse sellele küsimusele, mida temalt keegi tõenäoliselt kunagi ei küsiks. Ta soovib olla veendunud, et tema vastus ei läheks kaduma, olgu see küsimus milline tahes. Miks temalt midagi ei küsita siis? Kes ta selline on, et niimoodi omas maailmas elades ja kõigele vastust teades, on ta jäetud ilma rõõmust, et temalt midagi küsitakse. Kas on ehk põhjus selles, et temalt ei taheta mitte midagi küsida? Või äkki hoopis selles, et ta vastused on valed? On ka see variant, et temalt ei küsita midagi, sest pole kes oskaks küsida. Öeldakse, et tark inimene teab mida ta räägib, loll inimene aga räägib seda mida ta teab. Nii mõeldes on võimalus mõlemaks. Ta võib olla vabalt nii tark, et teab täpselt mida ta räägib, nagu ka justnimelt nii loll, et räägib lihtsalt seda mida ta teab.

Too näide, ütled. Olgu, ma proovin

Võta ahjusoe leivapäts. Lõika leivanoaga sirge ja ilus lõige ning saa omale krõbepruuni koorikuga rukkilõhnaline leivakannikas. Soe krõbe koorik ja pehme õhar sisu. Milline lõhn! Pane nuga käest ja nuusuta. Tunned? Nõõd võta võinuga ja kaapa selle kaarjalt halja hõbedase otsaga, rõõsakreemjat värsket külma koorevõid. Määri see noaotsaga leivale. Mida aeglasemalt sa seda jahedat rammu nagu pahtlit krobedale seinale tõmbad, seda magusam saab ootus su sisemuses. Aga ära ole kärsitu! Koori nüüd üks kiriku kupli karva sibul ning võta oma kolmas nuga. See õhukese teraga ja lai, millega lõigatakse liha. Sellega suudad sa sibulast nii õhukese ratta lõigata, et see läbipaistev tundub. Lao need rattad nüüd oma võileivale. Ära küsi, miks ei võiks lõigata veidi paksemaid rattaid, kui nad leival niikuinii üsna kihika korra loovad. Lõika õhukesed rattad ja ära päri. Kunagi hiljem saad aru. Sibularatas peab olema nii õhuke, et teda ei saaks veeretada! Nii lihtne see ongi. Üldsiselt kehtib see ka kurgi, tomati ja redise kohta. Vahelepõikena olgu öeldud, et valdavalt lõigatakse nii õhukeseks sink või vorst ja vot see koonerdav enesepettus on üks näotu võileivateo põhiviga. Aga mingem edasi.

Võileiva vundament laotud, asu selle seinu laduma. Võta neljas nuga – see millega lõikad kala. Enesestmõistetavalt on sul olemas kalalõikuseks ka eraldi lõikelaud. Ei, mitte euronõute vaid kala lõhna pärast. Kalalõikuse lõikelauda ei pesta sooja veega nagu liha ja muude lõigatavate lõikelauda, vaid vähese jääkülma vee ning soolaga ja kuivatatakse siis korralikult. Niisiis kalalõike laud ja kalanuga. Võta nüüd see ahnelt elanud rammus matjees ja lõika kirurgilise täpsusega ära juuspeente ribide rida ta rasvaselt kõhualuselt. Matjees on mõnus ampsudena. Seepärast kehtib rusikareegel – mida paksem filee, seda väiksem pala. Klassika on sentimeeter. Lao nüüd selle Atlandi apla maiuspala tükid võileivale, kus juba nurrub õhkõhuke sibularatastest soomus. Mitte näoli! Mitte selili! Matjees peab olema leival nii, et lõikepind on suunaga ülespoole. Nii on näha kogu kuninglikkus, millest saavad osa lisaks maitsemeeltele ka silmad. Matjees on ilumeele testimiseks loodud, sest üheksakümmend protsenti peab teda heeringaks ja sööb nagu heeringat. Hunt nendega, ega neegrile ei õpeta ka kunagi selgeks, et söögilauas võetakse nokkmüts peast.

Kui matjees mugavalt siruli laotud, võta väike kauss. Sellesse teelusikaga head siidist majoneesi ning kreegikivi suurune purts Põltsamaa Vene sinepit. Sega sinep ja majonees ja mõtle sel ajal, kas oled piisavalt julge…

Kui otsustad olla julge, lase meepurgist võetud puuvurrilt natu-natuke kuldset meeniiti niriseda. Nii kaks kolm grammi. Sega sinep, majonees ja mesi nii, et see värvilt viimaks Belgia armee kõrbevormi värvi meenutab. Siidiselt kreemine soustiports, mille viskoossus on paigas siis, kui lusikas sellesse püsti sisse susatuna, aeglaselt longu vajub. Jäta palun meelde – Aeglaselt!

Kuna sa ei küsinud, kuidas matjeesitükid või ja sibulaga kaetud leivale laduda, siis nüüd ongi loosimise koht. Oled lotovõitja, kui ladusid need nii, et tükkide vahele jäi umbes keeduspageti paksune pragu. Labürint, mille sa nüüd sellesama kastmega vaikselt täidad. Las ta nõrgub lusikalt vaikselt leivale, õhuvahesid jätmata. Nüüd stop! Tundub, et on hetk hambad sisse suruda, sest su süljenäärmed toimetavad juba viimased viis minutit nagu Tuhala nõiakaev.

Võta pipraveski. See millega saab musta terapipart purustada ning krõnksuta paar kolm korda leiva kohal. Mustjad hõrgud värske pipra pudemed, nagu tähed taevas, lõhnavad selles toidupildis ei millegi muu kui täiuslikkuse järgi. On aeg… Võta puhvetikapi klaasriiulilt krsitallpitsid ning täida. Luba külmal viinal sekund toasoojaga harjuda. Las ta veidi ringutab ning virgub, enne kui talle oma hambaid ja kurku näitad. Ütle söögipalve, mida agnostikud ja ateistid on hakanud toostiks nimetama ja sulge veel silmapilguks silmad. Täna. Täna et sul on tahtmist enda maailm just nii ja mitte niisama olema panna. Kiida ennast ja võta siis nagu papp ristimisvaagnast püha ristimisvett, vasakusse kristallpits ja paremasse võileib…

Kui nüüd keegi küsib – … ükskõik mida…on vastus kohe olemas

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: