ANNA NEILE ANDEKS


Nimesid ei saa nimetada. Ei saa selle pärast nimetada, et ei taha asjaosalistele pahandusi. Või noh, mis pahandused need ikka niiväga on. Pigem selline potjomkinlik poos, olla ühtede poolt ja teiste vastu. Paratamatus nagu see, et anum peab olema õõnes, et sinna midagi sisse saaks panna. Head ei saa olla halvata ja see muu “duaalsuse värk”. Niisiis ei nimeta ma selle noore ja eakaaslaste põlvkonna jaoks ultrapopulaarse noore ning ettevõtliku õnnestuja nime. Kui saadaks teada, et ta on minu tuttav ka, tõuseks mõnigi moodsa kosmeetilise lõike ning tuššiga joonistatud kulmukaar, päevitunud laubal pleekinud juuksepiirini. Tegime koos hilist hommikusööki ja … see tähendab mina tegin. Kuna olen suvisest pööripäevast saati loobunud lihast ja sestap vaimustuses taimede maailmast. Tegin suurekäärulisest itaalia leivast ja igasugu vegemudrust ning värsketest aedviljadest korraliku koljati ampsu. Mõeldes üksnes maitsevärvidele ning lõhnavälimusele. Ette ruttavalt ütlen, et sa tahaks seda ka proovida, aga näe ei saa…

Kui seltskonna võileivataldrikud nagu madalmaade natüürmordid rikkalikkuse all lookas lummuses lauale viisin, tegi seltskond aplausi ning asus ahnelt hammustama. Huvi alles hiljutise ortodokselt paadunud karnivoori kätetöö vastu, oli ehe ja ablas. Keegi ei mögisenud, söödi kogu kehaga nagu oleks tegu moderntantsu etendusega. Tunnistan, mind paitas hingepõhjani see tumm tunnustus mida ihara isuga pühitseti.

See inimene, kelle nime ma ei taha öelda, sest soovin teda säästa edaspidistest hämmingutest, et kellega sa läbi käid, loll oled või… on noorele inimesele omaselt interaktiivne. Nii ta siis seadis seal oma inimese loodud kõigi aegade parima ja kallima fotoaparaadi kaadrit nii maastiku- kui portreeformaati ning klõpsas mu kätetööst mõningaid pilte. Kuna selle fotoaparaadiga saab ka helistada ning kogu maailma ühte veetilka kokku pakkida, küsis ta sillerdavi sui naeratades – kas võin su võikust tehtud pildi omale “instasse” panna. Milles küsimus, vastasin – mul on omalgi “insta”. Kolisin oma joonistuste ja maalidega sinna näoraamatu eest peitu, nagu katmata kelladega nudist, kahe pillirookõrre taha avalikus rannas.

Siis korraga turgatas tore mõte.

Palusin, et ta saadaks selle minu kokakunstist tehtud kaadri ka mulle ning lugedes kolmeni, vajutasime korraga seda täppi, mis tänapäeval asendab nuppu.

Pildi allkirjaks olime sisestanud sama teksti.

Veerand tunniga oli temal selle pildi all üle kuuesaja “meeldimise” ning sadu kommentaare. Enamasti “braavo” – mille puhul võiks teada, et daamidele hüütakse “braava”. Pühendumusega püherdav püüdlik pugejalikkus ja hoosianna sellest kuidas me kangelanna on ikka imieliselt mitmekülgne ning maailmatasemel “kurmaan” ja kõik see muu. Generatsioon, kelle sõnavaras on kaheksakümmend eestikeelset, viiskümmend inglisekeelset ja mõnikümmend emotikonikeelset sõna, oli homeerilises vaimustsuses, nagu oleks äsja leiutatud nii ratas kui tuli…

Et palju minul?

Kaks 🙂

Ma ei käi läbi inimestega, kes jätavad kreissae täispööretel paku sisse ruigama nagu redeli külge seotud siga, et iga kuuenda hingetõmbe järel järgi vaadata, kas maailmas midagi sellist pole juhtunud, millest sõltub ei rohkem ega vähem kui kogu elu. Jääda ilma kohast esimese saja seas, kes staari varbapildile purpursüdant ei anna, ei ole nende jaoks elu ja surma küsimus. Mis tunne mul oli? Jabur. Justnimelt jabur. Sestap tegime peale kehakinnitust ühe toreda seltskondliku virgutusmängu. Võistluse selle peale, kes leiab sotsiaalmeedias maailma kõige sitema pildi ning kaks punkti saab see, kes leiab pildi, mis on korraga erakordselt nõme ning millele on aplodeerinud suurim hulk “fänne”.

Noortel käis see kähku. Võitja selgitamisega liiga palju aega ei kulunud, aga nalja sai kõvasti. Mõni asi oli naljast miilide kaugusel. Ütleks et tuhandete miilide kaugusel ning igal meetril selles tohutu pikas teekonnas seisis üks pugejast puupea. Tolvan, kes istub teepervel, et igale möödujale kõrvuni kistud suuga meeleheitlikult naeratades lehvitada. See pani noored mõtlema. Nad jäid üsna tõsiseks võib öelda.

Mu vegevõiku pilt mu enda albumis sai päeva lõpuks kolm meeldimist. Tema albumis sai mu vegevõiku pilt kuusteist tuhat kaheksasada viiskümmnend neli… Märk sellisest Eesti mõistes hüperpopulaarsusest ei näita ilmtingimata, et oled õigel teel. Kustutasime mõlemad need toidupildid ja mulle läks üsna sügavale põue lause, mida ta ütles. Anna neile andeks – nad ei tea mida nad teevad

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: