KAHEKÕNED


Lapsele on valus öelda EI. Laps ei küsi iial midagi lihtsalt, niisama. Ka kaupluses, kui on vanemate ostukärus jalad krõnksus terve šopingu kaasa teinud ja sellest tuiamisest nii väsinud, et viimaks “jonnima hakkab” ja ükskõik mida iganes värvilist nähes, enesele nõudma hakkab. Kui minu vanemad pojad olid väiksed, küsis üks hommikusöögialauas ootamatult:” Hannes, kas “vaatame seda asja”, tähendab pigem “ei” või pigem “jah”?

Mõtlesin sekundi ja vastasin kõiki olnud ja veel tulevaid võimalikke situatsioone silme eest läbi lastes, et see on pigem EI. Sealtpeale oli meie omaveheline suhtlus soovide täitumise skaalal täiesti selge. Minul isana ei olnud üliebamugav lapsele midagi keelata ning lastel polnud samuti segast ja ümarat “vaatame seda asja´t”. Iga kord, kui minu vastus oleks olnud kindel “EI” , ütlesin “vaatame seda asja” ning poistel oli selge, et ei vaata me midagi, vastus on negatiivne. Vanades, päris vanade ühiskondade kõrgkultuurides räägitakse olevat kehtinud reegel, et EI oli sõna, mida ei kasutatud. Lihtsalt. Elati ja suheldi selliselt, et millestki keeldumine, ükskõik millest – oli tabu. Tänapäeval täiesti mõistetamatu. See sai olla käitumuslik pärisosa vaid sellises ühiskonnas, kus elas mõte. Mõte, mitte “sajanda ahvi” sündroom. Mõtlen ikka vahel hämminguga, et kelle laua taga need ideed sünnivad. Ei ma ei küsi nimme – kelle peas, sest liiga sageli tundub mõni mõte olevat pärit mõnest muust kehaosast. Nende näidete otsimiseks, mida võiks loetleda hommikuni, ei kuluks ülearu pikki sekundeid. Või oskad sa tuua välja mõne selgituse, miks Eestis toodetud mille iganes kasutusjuhend on paljudes keeltes, aga sildid rannas, tekstiga “hoia puhtust” või “ujumine keelatud” ainult eesti keeles? Miks on nii, et avalikus ruumis on vaja imbetsillidele lüüa maasse käsulaud palvega “olla inimene” ja “arvestada teistega” ning teha seda Eestis teisiti kui mujal? Mis mõttes – küsid sa praegu. Selles mõttes, et maailmas ringi reisides, on sellised teated avalikel tahvlitel üldjuhul eri keeltes, mitte üksnes kohalikus nagu Maarjamaal. Eri kultuuridest ja erineva tausta ning kasvatusega inimene ei pruugi kohalikus riigikeeles sõnagi tunda, aga las see jääb.

Kunagi nüüdseks juba aastaid tagasi sõitsime isaga kahekesi maalt linna, kui nägime tee pervele otse krusast loobitud rämpsuhunnikuid. Igasugu tavaari oli mingi munn lihtsalt metsa alla maha kallutanud. Küsisin isalt, et mida ta arvab. Kas Jumal võtab ükspäev ette ja karistab selliseid? Milleks – küsis isa. Milleks inimest kaks korda karistada? Ma ei saanud aru ja palusin selgust ning isa vastas. See, et sa nii teed. See, et sa oled selline lontrus kes nii teeb, ongi karistus. Sa oled selle juba kätte saanud ja kannad kogu elu. Rohkem karistust pole sellisele vaja.

Tõepoolest! Olen sealt alates isa öelduga tuhat korda nõus. Täpselt niisamuti, nagu lapsenikkuja või naisepeksja kes on kinni istunud, püüab seda varjata, varjab oma palet ka see töll, kes teepervel “hingajat” mängib kui keegi mööda sõidab. Õhk puhas, tõstab ta oma rämpsukoti maha ja kaob, nagu kass kes elutoa vaibale kakijunni poetas. Mind ajavad need inimesed oksele seepärast, et neil kuraditel on raha, et osta kokku igasugu sitta mis kätte ära laguneb, aga selleks et seesama sodi prügimäele viia või omale jäätmevedu tellida, ei raatsi maksta pennigi. Kuid see ongi karistus, mis juba käes – nagu isa imetabaselt määratles.

Taimedega juttu puhudes, olen saanud palju ägedaid taipamisi. Hiljaaegu küsisin neilt, et kas te räägite igaühega või olen mina äkki peast lolliks läinud. See mida vastuseks sain, rabas mind. Võta saag, ütles puu. Või võta kirves, jätkas ta. Mitte mootorsaag, vaid vuks. Näe, proovi siit, umbes sellest kohast – näitas mu reie jämedune männinoormees oma koorel, minu sääreluu kõrgusel. Taipamaks midagigi mu kasvuraskustest, vaevu üks kord elus, langetama üks puu niisamuti aeglaselt ja vaevaga, käsisaega nühkides. Sae ja sa taipad, et sa ei kuule minu kaeblikku palvet. Su kõrvu täidab sinu enese vere kohin peas. Pingutusest ja nürist edasi tagasi nühkimisest, tõuseb su vererõhk umbes kümnendikuni sellest, mida tunneb puu kasvamisel. Puu ei kasva kõrgusse ega jämedusse, nagu teie seda teete, jätkas mu vestluskaaslane. Puu kasvab tarkusesse ja tasakaalu. Ta soontes voolav elu ning rakkudes elav vool suudavad toimida justnimelt ainult tarkuses ja tasakaalus. Kui võrrelda taimi ja inimesi, jätkas ta, siis ehk ainus viis seletada, kuidas taimed elust osa saavad on mitmikud, kes emaüsas ilmaletulekuks küpsevad. Kaksikud, kolmikud ja sealt edasi aina lähemale sellele, kuidas taimed teisega arvestavad. Kui lapseootel ema üks kaksikutest peaks alla andma, lõpetab meditsiiniline sekkumine kiirelt ka tugevama isendi võimaluse elule. Me kohandume mitte ei voha, ütles me jutu vahele vana sanglepp oma pisikeste lepakäbidega oksi laiutades. Kohandume! Kordas ta üle ning pöördus tagasi oma toimetuste juurde. Avastasin seal korraga, et nad kõik mu ümber tegutsevad. Mitte ei seisa juured maas ja juuksed tuules nagu turist hotelli hommikusöögi buffees, suutmata muud, kui niisked silmad punnis peas, hämmeldunult toitu jõllitada.

Küsisin, kas pink millel istun, on teie meelest…? Laip – mõtled? Jah, midagi sinnapoole, jätkasin pärimist. Kas teie, elus taimed mõtlete pingile mu tagapalgete all või laudisele mu terrassil, nagu langenud kamraadidele? Miks peaks, küsis seepeale sirge seljaga kuusenoorik. Vastupidi. See kõik saab kord ringiga tagasi ja uueks, nagu sinu ja su ülejäänud liigikaaslastegagi. Kui sa oled nõrk, pole sul vitamiinipuudus vaid valed mõtted. Kui tunned kurbust, pole sa mingil põhjusel õnnetu, vaid otsid rõõmu, mille oled kuhugi ära pannud ega suuda nii ruttu leida kui sooviksid. Meie pärast pole vaja protestimarsse korraldada. Hakake omavahel rääkima või veel parem kuulama, mis teisel öelda on.

Published by hannesvorno

M.E.P

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: