MIN HE KWAG


Valged aafriklannad ei päevita. Oma kõige esimese reisi ajal mustale mandrile, tundus see kummaline. Nagu puuderdatud nägudega geishad, kriitvalged olid nii nende ilusad näod kui kogu ülejäänud keha. Isegi käed! Valged eurooplannad päevitavad. Tanorektiline kugistamine, võiks selle kohta otse öelda. Mida päevitunum, seda ilusam. On’s asi ilus ja ilumeeles? Võimalik. Siinkirjutajagi ei varja oma sümpaatiat loomuliku leveli päevituse suhtes kaunite naiste puhul.

Põhjus on hoopis milleski muus kui ilu nimel nähtavas vaevas. Loomulikult ei ole see absoluutne ning järgnevalt välja öeldav, on taaskord minu subjektiivne arvamus. Mul on sellele õigus ja vabadus.

Päevitamise ja mittepäevitamise põhjus on sügaval ja kaugel ajaloos. Inimkogemuses ning inimloomuses. Soovis allutada teine oma tahtmisele ja võimule. Veendumuses oma paremusest ja paljudes muudes asjaoludes. Lihtsalt tänaseks on arusaamad sellest, pidevalt muutunud ning jätkuvas muutumises. Oled sa näinud, mis moodi käitub veeloiku sattunud mootoriõli piisk? Vaata ükskord. Vaata seda ja mõtle sellele protsessile mis seal veepinnal toimub. Julgen öelda, et paremat kujutlust sellest, kuidas tekivad trendid ja moed, ei ole võimalik visuaalselt nii minimaalsete vahenditega luua. Värvid ja nende omavaheline aeglaselt liikuv muster, milles ometigi on silmaga selgelt eristatav süsteem. Seal on kogu värvispekter, kõik seitse vikerkaare värvi, just täpselt selles järjekorras ja ei kuidagi teisiti. Moodustades kujundeid, nagu Maa moodustab mandreid ja maailmamerd, kui me seda vaid meile maiseks elusk antud aastate jooksul kerides näha suudaksime. Niisamuti täpipealt, võiks kujutada visuaalselt ka seda, kuidas inimloomus liigi piires Maai eri paikades muutub. Loob või siis lammutab.

Päikese käes olemine on valik. Ma ei pea silmas inimeste isiksuseti erinevat suutlikkust, olla päikese käes pikalt ja piinlemata või jaheduse ja varju vajadust. Valik on ellujäämise küsimus. Tahad elada – pead tegema tööd, et ennast toita. Teed seda tööd, mida oskad ja seal kus vaja. Külmas maa-aluses tunnelis või lageda taeva all, kirkas päikeselõõsas. Nii lihtsalt on. Niisiis on see valik eluline ja oluline ja meie subjektiivsest tahtest sõltumatu. Saatus – nagu seda tavatsetakse sildistada. Kui sinu saatus oli olla peremees, ei pidanud sa puuvillapõllul päiksekuumuses ringi tuiama ja töölisi tööle sundima. Seda tegid töölesundijad. Kui sina olid saatuse poolest valge, olid töölesundijad hele- ja töötegijad tumepruunid. Nii oli siis ja on täna ning ka tulevikus, sest orjatöö ja inimese seadmine silmitsi valikutega, ela või sure, ei kao kunagi ega kuhugi. Sel mündil on ka teine külg. Pean silmas tume- ja helepruune ning valgeid inimesi. Seda poolt, milles kõik on vastupidi. Orjad, kes rabavad ellujäämise nimel siseruumides tööd teha, et täita igasugu supervaiserite korraldusi ja käske, mis tulevad kusagilt ülevalt. Orjad, kes istuvad päikest nägemata kogu suve kusagil putkas. Töölesundijad, kel on vabadus nimega liikuv töö ja ametiauto ning pulk karjääriredeli keskmises osas. Nemad ei ole südasuvel valged nagu kartuli-idud. Osavamad ja oskuslikumad impresioonide loojad, kes ülemuste meelest tublid, on kesksuveks juba helepruunid. Tumepruunid on aga peremehed. Nemad naudivad suve ja päikesepaistet õues. Rannaluidetel, välibasseinides, jahtide pardal ning golfiväljakutel, koos teiste peremeestega.

Nii ongi ühel pool maakera püütud olla alati püüdlikult valge ja teisel pool pruun, et tunda ennast paremini ja paremana kui orjad, kel on valida surm või töö. Töö mida keegi peab tegema, tegemata välja tundest mis on hinges. Ori kusjuures on sellest vaevast vaba. Ta on nagu on. Peremees olemiseks, peab palju rohkem vaeva nägema. Laskma päikesel ennast võtta või vastupidi, tema eest peitu pugema. Viska münt õhku, kui tuleb kull, oled ori, kui tuleb kiri – peremees. Kui münt kukub serva peale ja jääb sedasi seisma, oled sa vaba!

Vabadus on see, kui sa ei hakka seda münti otsima. Oled vaba soovist saada teada, kumb sina oled. Veelgi enam! Oled vaba soovist märgistada teisi inimesi enda ümber ja kaardistada nad kellekski nagu mündi reversid.

Hammusta omale korraks õrnalt huulde.

Mis maitse sul on?

Arvesta, et see kes sind suudleb, tunneb seda maitset tugevamini kui enda maitset ning mida kirglikum on te suudlus, seda parem maitse sul järelikult on. Kehtib nii orjade kui peremeeste puhul ja nahavärvist sõltumata. See on olemise unikaalsus ja iseenese kogemine. Kõige välisega ei ole sel mingisugust pistmist…

https://w.soundcloud.com/player/?url=https%3A//api.soundcloud.com/tracks/1090043269&color=%23ff5500&auto_play=false&hide_related=false&show_comments=true&show_user=true&show_reposts=false&show_teaser=true&visual=true HANNES VÕRNO · MIN HE KWAG

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: