Kui suudaks kehtestada korra, et statistikutest soolapuhujad ei tohi kasutada numbreid ja protsendi märki, vaid peavad oma teadmised ülejäänutele muul moel arusaadavaks tegema, muutuks see kõik kordades tõsiseltvõetavamaks. Vähemalt minu jaoks subjektiivselt küll. Võin seletada…
Võta horoskoop oma kaheteistkümne tähemärgiga ning kogu maailma inimkond. Veelparem, võta kõik elusolendid. Kui sa julged mulle kinnitada, et sa oled veendunud selles, et kõik maikuus sündinud elusorganismid on “sõnnid” – oled sa minu silmis mitte väga tõsiseltvõetav. Täpselt nii suhtun ma ka igasugu statistikasse. Objektiivne hinnang ühiskonnale oleks ju see, kui palju elab täna Eestis või kus iganes sissetulekuta inimesi, aga statistikute tabelitega lehvitavad tarkpead, räägivad tööpuuduse protsendist. Tööpuudust planeedil Maa ei ole olemas! On inimesed, kellel on ja kellel ei ole sissetulekut – nii lihtne see ongi. Mäletan väga hästi massimeedia mõjutustööd kõhklejate ja muidu tagurlikult mõtlejate meele muutmise nimel. Reaalsus oli aga juba siis tänane tegelikkus. Kõik need tippkirurgid ja infotehnoloogid ning veel paljude teiste innovaatiliste ja nõutud erialade spetsialistid, sõidavad täna liikluse asemel ekraanil Waze-i jõllitades taksot või sõidavad termokilest mesitarud rihmadega seljas kõnniteedel meie tõukeratastega lapsi pikali.
Õnnetusi tuleb ette. See on paratamatu ning igal õnnetusel on alati põhjus. Ma ei tea mis seal Väinamerel juhtus, et praamiliiklus segamini paisati. Ma tean, et see õnnetus ei juhtunud praami kokkupõrkel sadama kaiga. Ma tean hästi, nagu sinagi, et sellised õnnetused algavad kabinettides, kus istuvad poliitinkubaatorite broilerid nõunikena ringis ümber nabaimetlejast ministri ning teevad Eesti elu paremaks. Kuni… kogu see paremaks tehtu puutub või põrkub, oleks täpsem öelda, kokku millegi ootamatu või planeerimatuga. Kriisiga tegelemisest on saanud poliitiline etenduskunst õukonnameedia uudistepüramiidi tipus. Meid koolitatakse selleks, et väga tõsise kriisi korral, näiteks sõja puhul, püsiksime me kõik kodudes televiisorite ees ning kuulaks poliitikute pingutustest.
Meilt ei küsita, kes peaks olema Eesti president, sest ta peab olema kuulekas käpik vasakus käes nagu peaminister peab olema püüdlik pupe paremas käes. Seepärast ei küsitagi meilt – kas te tahate valida. Pole valikuid.
Tegelikult muidugi on, aga need tehakse või on juba tehtud ära me peade kohal. Ma oleksin valmis lipsu ette siduma ja valima minema, kui küsitakse – kumma valid, kas Raudtee kusagile Leetu või silla mandrilt Muhumaale. Ma teaks valima minnes, et selle kandidaadi head ja vead on need ning teise omad nood. Omavahel öeldes valiks ma kindlasti silla Saaremaale. Kõik rohelised, kes tulevad mulle rääkima räimeparvedest ja pardipesadest saadaksin ma jalutama ReilBalticu trassile, mööda seda rõlget ja paranematut armi Maarjamaa näos. Ma tean mida valida. Sina tead niisamuti oma valikut. Kui me valikud on erinevad ja nii nagu sina mõtleb rohkem inimesi kui mina ja need kes minu moodi mõtlevad, mingu nii nagu enamuse meelest on parem.
Selle pärast! Just selle pärast ma suhtungi statistikutesse varjamatu irooniaga. Ma ei võta seda täna, ega pole iial varem tõsiselt võtnud. Kui kõigi eest võtab otsuseid vastu mikroskoopiline punt isiklikest hüvedest lähtuv parasiite, muutub statistika igas oma olekus naeruväärseks. Miks sorivad seiklejad juba sadu aastaid vaaraode ja muudes kuninglikes hauakambrites? Arvad, et nad otsivad seal põnevaid dokumente, milles omaaegne statistika? Ei. Neid ei huvita Tutanhamoni ega Ramsese aegsed andmed tööpuudusest ega keskmine ostukorv. Isegi seda väites, nagu see kedagi huvitab – on see möödunud sajandil alguse saanud suur mainpulatsioon tegelikkusega, et ohjata orje ja luua kunstlik tegelikkus. See, millega end omavahel kokku leppinuna troonile roninud, väidavad kõigi ülejäänute ühiseks hüvanguks tegelevat.
Küsi endalt – kui riik, kus ma tahan elada, oleks muusika, siis mis muusika see oleks. Ära mõtle mitte millelegi muule kui üksnes sellele, et kui see oleks muusika. Kui ma praegu enda oma siia kirja paneks, oleks see sinu omaga statistiliselt võttes kattuvuse tõenäosuse seisukohast vaadates tõenäoliselt null. Kui see mis meeldib mulle, meeldib oletame et näiteks igale viimselegi kihnlasele, võiks me Kihnu saarele oma riigi luua. Sest statisiline eeldus selleks on loodud.
Paraku pole aga keeruline ennustada, et ei möödu palju aega, kui saarele saabub dessant ning kellegi lemmiklugu pannakse suurtest kõlaritest kõvasti mängima. Ma arvan, et sa tead, mis on sita muusika põhitunnused?
Sitt muusika mängib alati liiga kõvasti ja liiga kaua
HANNES VÕRNO 