MANIFEST

Tuled sa tagasi? Tuled sa tagasi ja lubad mul lõpetada oma mõtte. Luban, et teen väga lühidalt. Palun!

Aitäh

Olen sinust puudust tundnud. Su nõtkusest ja tasakaalust mida võib näha silmaga. Su tundetoonidest, mis püüavad su häälepaelte tekitatud helidel nagu taltsutamata traavlitel sadulas püsida. Kui ütleksid praegu, et too näide – millal oled mulle valetanud, siis ma ei suudaks tuua ainsatki näidet. Ometi tean, millal su ausus kannab maski ja millal on üleni alasti. Mina olen su Everest, sina minu Kilimanjaro. Mina su Aasias, sina mu Aafrikas. Vaatame teineteisele silma ja ükski ei küündi meid vahepeal segada. Silmapiir jääb meist alati allapoole. Nii vähe, kui me teineteist näeme, on meil ka teineteisele anda. Ses väheses on tohutu rikkus, mis seisneb suure nägemises ja tundmises pisikese sees. Teised kõik ütlevad selle kohta maailm vihmapiisas, teadmata kui palju olulisem maailmast on tunnete meri, mille soolased piisad suudab sekundiga luua pisaranääre me silmas.

Võta oma vägi tagasi, ütlesid sa meie viimasel kohtumisel. Ole taas see sõdalane, kes sa olid enne kui praegusse letargiasse laskusid ja keebi õlgadelt heitsid. Ma polnud sellist tooni sinu hääles kunagi varem kuulnud. Nii ütleb lahingpaariline, kui näeb sind alla andmas ning annab osa oma enese viimasest jõuvarust, et sundida sind tõusma ja mitte loobuma. Ütlesin siis, et ei jõua enam. Rääkisin sulle otse ja avameelselt, et mu lahingud selles kohas on peetud ning luban enesele vaid aegajalt, nõrkust võtta oma mõõk ning hoida seda peos.

See oli justkui jumalagajätt. Jumalagajätt, mis täpselt ses samas kohas, neis samades jalajälgedes on juba olnud. Enne meid. Seal seisid tsaar Peeter Suur ja tema hingevend, enne kui nende teed lahku läksid. Nad kallistasid samamoodi ning mõlemad hingasid neid sõõme ses pargiõhus nagu elu enese eliksiiri. Justkui ette ja tagavaraks. Võta oma vägi tagasi, ütles Ivanovitš siis oma tsaarile. Ole taas see sõdalane, kes sa olid enne kui praegusse letargiasse laskusid ja keebi õlgadelt heitsid. Need sõnad ütles Ivanovitš endalegi hämminguks lausa käskivas toonis. Tämbriga hääles, millega ükski teine polnud iial varem tsaarile midagi öelnud.

Nad muudkui ootavad minult midagi, ütles tsaar Peeter Suur ja vaatasime pikalt üksteisele silma. Jah, ma tean seda tunnet – vastasin talle. Nad vajavad sinu kohalolu, sest nad tajuvad läbi selle oma võimu. Kui sa lahkud, lahustub nende senine võim kõigi ja kõige üle ning kuhtub olematusse, sest nad ei suuda sinuta eksisteerida. Nende võim on vaid peegelpilt, mida sina neile oma heldusest kingid. Nende soov ei ole sinuga alandlikult samast karikast janu kustutuseks juua, vaid saada oma kätte su karikas. Mitte juua su karikast ei soovi nad oma hinges, vaid näidata ülejäänutele, et joovad sinu karikast. Demonstratiivselt, sest tahavad näidata, et saavad sulle piisavalt ligidale. Ligemale kui teised, päriselt janused. Need, keda soovitakse valitseda – sinu inimesed, kes ei karda elada oma elu nähes üksnes su selga, kuna järgnevad sulle mitte alandlikkusest ja kuulekusest, vaid teadlikust usaldusest et seisad nende eest nende ees.

Hingevenna nimi peegeldab pojaks olekut. Nii Peeter Suure hingevend kui sina kannate isa nime oma nimes ja see on meesliini sõnum neile, kelle jaoks te olete kutsutud ja pühitsetud. Teid, hingevennad seob omavahel samast ojast algav ookean mis vereliinina läbi te naiste, loob te ainulaadsuse. Tasakaal, mida ei anta niisama mängida. Tööriist, millega iseenda vaimu teenida on teie kätte antud selleks, et teeksite ära töö, mis ülejäänutele pole jõukohane.

Minul on mõõk ja karikas

Atribuudid, millega luua nii hirmu kui armu

Karikas, mida tahetakse endale nagu graali ja mõõk mida kardetakse nagu excaliburi, lootes ja palvetades, et seda keegi kivist välja ei tõmbaks.

Ma võtan oma väe tagasi

Ma olen sõdalane

Ma võtan oma keebi õlgadele ja ronin sõjaratsule

Ma ei peatu enne kui see pole minu järgmine otsus

Due lomo forti Deo