MUUTMINE un ARTE DEO


Muutumises endas mingit muutust ei ole. Muutumine on vaat et kõige tajutavam, tuntavam ja nähtavam protsess üldse, ent me ei saa mitte iialgi teada, kas selles protsessis mida nimetame muutumiseks, võiks toimuda meie kontrollile alluv sellele allumatu muutumine. Labane näide: lume sulamine. Milline osa selles, on sinu meelest muutumine? Millised on muutumise osad, mis muudavad vee olekut ühest olekust teise, mida teadus oleks võimeline kirjeldama. Kirjeldada saab temperatuuri ja selle mõju, aga ma väidan, et muutumist kui protsessi, ei ole võimalik üheselt kirjeldada. Millist iganes protsessi osa ja selle muutumist saame me vaid konstateerida ent kui palju tahes me ka ei pingutaks, ei suuda me seda pealtnäha nii lihtsat protsessi lahti seletada. Või võtame teise näite. Vahetame sajaeurose küpüüri ühe-eurosteks müntideks. Vormiliselt muutub kõik, sisuliselt mitte midagi. Sama kehtib ka vastupidises suunas. Vahetades sada ühe-eurost münti sajaseks paberküpüüriks. Muutub justkui midagi, mis tegelikult ei muutu. Üksnes materjal, aine ja koostis läbivad muutumise protsessi kuid nii tükk paberit kui kamalutäis metalli, on täpselt sama väärtuslik või väärtusetu.

Nõnda on ka inimesega. Igaühega meist ning seeläbi tervikuna võttes kogu ühiskonnaga. Selle kaudu on vististi kõige lihtsam seletada “lääne inimesele” tema jaoks võõraste religioonide sisu. Muslimitel ei ole klassiviha, sest nende veendumus rajaneb teadmisel, et iga hetkega võib kõik muutuda vastupidiseks. Valitsejast saab kerjus ja kehvikust mogul silmapilguga, olenemata kummagi kuitahes tugevast usust. Edukad ei võta elu nagu preemiareisi, mille nad on ära teeninud eelmises elus kannatades. Nõndasamuti ei vaeva kehvikud oma päid sellega, et nuputada välja kusagil elatud elus tehtud patt, mille eest selles elus nuheldakse. Olen kuulnud uskumusest, et naiseks sündimist ja sünnitusvalu saavad tunda varasemas kogemuses teiste eluküünlaid kustutanud isendid. Veendumust, et naisena elamine ja emadus tervikuna on kõik kokku kõrgeim valitsemise vorm mida elus organism suudab eales luua. Oskus ja meisterlikkus, mille vastandiks oleks justkui häving ja tapmine, mida külvavad siia ilma mehena sündinud. Selle võitluse igipõlised ja leppimatud vastased on lootus ja hirm – mitte inimesed. Inimesed omavahel saavad alati hakkama. Olenemata kõikidest para- ja muudest meetritest, mida me siia põhjusteks loetlema ka ei asu. Inimesed ei ole loodud üksteist hävitama. Akila, see suur kotkas, kes uskumuse kohaselt oli teel kaduvikust igavikku, et päästa kurjusejumalate käest üks planeet, olla lennanud seni, kuni ta tiibades polnud enam raasikestki jaksu. Nii lasigi ta meid lahti, sellesse ilmaruumi hõljuma. Kaduviku ja igaviku vahele, kus oleme täna, olime eile ja oleme homme. Sellest, et me ei tea mida tahame, said jumalad otsekohe aru, kui hakkasid maapeal oma asju ajama. Naine ja Mees. Kaduvik ja Igavik. Hirm ja Lootus. Kriis ja Võimalus. Kaugete tänaseni avastamata templikoobaste seintel, on need märkidena näha. Olles ühtaegu See ja Teine, parasjagu see, mida selle vaataja tunneb. Nende märkide nägemise ajal hinges aset leidev on seepärast ainus olemuslik nähtus, mille nimeks on muutumine nii nagu me seda kunagi ega kusagil muud moodi ei saa kogeda.

Rääkisime mulle kõige ühe kallima sõbraga kord Maast. Sellest, kas ta on ümmargune või lame ning lubasime oma loovad mõtted vabalt lendu minna. Kui olime arutanud läbi selle, et kõik olemasolev võib vabalt olla elu tema erinevates vormides mis katab kihina eri suurusega ümmargusi taevakehasid, mis tohutu kiirusega silmapilgukski peatumata tiirlevad, pöörlevad ja keerlevad. Võtsime läbi järgmised küsimused. Alustades lihtsamatest, et kui on nii, nagu äsja aktsepteerisime, siis kuidas taevakehad aina samas kohas püsivad. Põhjanael näiteks! Ikka sealsamas, sauna korstnast vatuke vasakul ja umbes kämbla jagu ülevalpool vana pärnapuu ladvast? Arvestades, et hullunud rahvamassid alles mõni aeg tagasi tõrvikuga tuleriidale tule otsa pistsid, kuna mõni hull neid veenda püüdis et maakera on ümmargune, on igati enesestmõistetav, et täna on vastupidi. Seda võib vabalt muutuseks nimetada. Muutuseks mille käigus ükskord nii olnu, on nüüd naa. Galileo “ta pöörleb siiski” oli niisiis suure tõenäosusega lause, millega ta õndsalt ohates, teatepulga algavale ajastule edasi ulatas. Kes veel? Kes veel on loonud ajastu? Esimesena turgatab pähe paavst Gregorius “kolmeteistkümnes” kelle tahtest tulenevalt on meil tuleval aastal põhjust suurt tähtpäeva tähistada. Nelisada nelikümmend aastat segase tsükliga, kunstlikult loodud ajaarvamist ning suurt segadust. Uskumuse kohaselt olnud selle põhjuseks tolle, end Jumala asemikuks nimetanud psühhopaadist egomaniaki kiiks, ajada segadusse Looja ise. Näidata Jumalale, et Tema poolt käima lükatut saab igaüks omatahtsi ja vabalt muuta. Muuta usku millesse tahes…

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: