OSA II
Igaühel meist on võimeid ja oskusi, milliste poolest oleme väärtuslikud, sest ei vaja neid üksnes ise, vaid suudame nendega teenida kõigi ülejäänute huve. Olla poliitik ei kuulu siia loetellu, sest sellist võimet, nagu andekas poliitik ei ole olemas. On võimed nagu hea manipulaator, osav delegeerija, auahne pingutaja või mida iganes, aga andekas poliitik pole midagi muud kui inimene kellel on võime ja oskus seda teistele veenvalt etendada et sellest siis omale kasu saada. Punkt. Jätkame headusega. Poliitikal pole sellega paraku mingit pistmist.
Mul on minu, nagu sinul sinu võimed ja oskused. Üks minu omadest ja neid on mõningad, on see, et ma suudan kümnest inimesest moodustada viis perfektselt ideaalset paari. Ma vaatan inimestele peale ja tean täpipealt, kes kellega sobib või kõhklusteta totaalselt vastandub.
Avastasin selle, kui taipasin, milles seisneb kahest hingest moodustatud paari puhul ideaalne kooslus. Nii uskumatu kui see ei tundu on ideaalselt sobiva paari tunnuseks, võime edasi paljunemisest ühiselt loobuda. Selliseid paare eksisteerib väga vähe, sest võimalus, et sedasama soovivad siiralt tõepoolest mõlemad ei ole palju. Kohe kindlasti ei saa need olla inimesed, kes koos või teineteisest eraldi, söövad teisi loomi sellel planeedil. Tapavad, küpsetavad ja söövad ära. Täpselt nii – ja ära tee nägu, et sinagi ei ole olnud kõigis kolmes protsessis innukas osaline. Jah, ma tean et taimetoitlasele võib metskits teele auto ette hüpata ja hukkuda. Jah, ma tean mitut head köögikunstnikku ja toidudisainerit, kes olles ise taimetoitlased, on suurepärased lihakokad. Hoomamatute mõõtudega on aga see mass vagatsevaid ersats-humanitaare, kes suu verivahul jahimehi ristipuul suremas sooviks näha, aga ise ilase suuga strogonovi jaoks turul vasikaliha sobravad. Mõtlemata möögivale ja niiskete silmadega veiselapsukesele, kes veel rohtugi sööma pole õppinud.
Inimeste ja taimede peamine vahe, seesama mis tuleneb nende sisemisest tarkusest, on hirmu ja hirmutunde puudumine. Hirmu tunneb ainult loll, sest teda painav teadmatus tuleva ees, paneb ta paaniliselt kartma omaenese väljamõeldut.
Taimed ei tunne hirme. Hirmu teha ja tegemata jätta. Hirmu valetada või tõtt rääkida jne. Rohusööjad on sestap lihasööjatest evolutsiooniliselt kõrgemad olendid, sest nende sooltes ei ela suukaudselt sisse söödud loomseid rakke, mis on vähkkasvaja põhjuseks ning eelduseks ühes elusorganismis. Tagajärg, mille põhjustab sissetungija ellujäämistung. Ellujäämistung nagu sa tead, on aga jätkuiha ja säilenõtkus. Selle võõras kehas ellu jääda soovija paljunemisel sünnivad aga värdjad, kes asuvad hullunult ahmima ja ahnelt krabama. Just niisamuti, nagu inimeseloom sellel rohelisel planeedil on ennast kuningaks tituleerides tegutsenud. Need värdjad ses süsteemis tekitavad olukorra, kus arukamad rakud annavad vabatahtlikult alla. Alla andmine piinadest pääsemiseks. Kui need arukad rakud alla ei annaks, vaid jätkaks selgelt ette kaotatud sõda, mis mitte kuhugi ei vii, kogeks haige organism enda lagunemist kuni kõige viimase veel elus oleva oma raku hävinguni. Taimed ei tee seda iial! Taimed annavad kohe alla, et mitte sünnitada võitlust ja kurjust. Kurjust mis sünnib vastuhakkamises välisele kurjusele – kes võidab lõpuks niikuinii. Alati võidab veel kurjem ning ila headuse võidust pole muud kui veel kurjema mürgine plaan. Alla vandudes säilibki headus. Ehe headus, mida inimeseloomad oma elus üksnes väga üksikute indiviidide läbi kord miljoni aasta jooksul kogeda suudavad, sest inimeseloom võitleb elu eest…elu endaga.
Ehe HEADUS on see, kui sa annad alla ja kaod. Kaod selle sita ja pasa seest, kuhu oled kogemata sattunud. Iga muu tunne peale headuse, on põhjuseks, et otsekohe loobuda ja alla anda ning siit kaduda. Kaduda selle kurja seest kuhu sa tegelikult ei kuulu. Nimetatatgu seda kuidas tahes ja milleks iganes.
Kui peale tule ja rattaleiutamist, oleks keegi taibanud kui oluline on sõnnik ning asunud seda ülima põhjalikkusega uurima, oleks läinud kõik hoopis teisiti. Me teaks kogu elust hoopis rohkem, sest looma sööva looma sõnnik on taimedele mitte lihtsalt toit, vaid tõeline energia-boost. Seega siis vajavad mitte inimesed liha, vaid taimed lihatoidulisi inimesi ja loomi kuna need on taimedele kuuluva planeedi mitte vähetähtis osa toidutööstuses.
Me räägime saastamisest ja heitgaasidest aga ei vaata selle niiöelda probleemi sügavama sisu poole. Mitte heitgaas pole probleem, vaid loll ja ahne inimene, kes on loonud sisepõlemismootori, mis ei põleta ära kokku segtud solkkütust sest see kõik loob rikkust ja võimu. Pettus, kelle ema on rumalus ja isa – ahnus. Taimed muide muigavad selle peale. Neile meeldib kohe väga kõigi tohutute masinate mürin. Õli, mida need masinad õgivad ei tule sugugi šeikide puurkaevudest vaid see on taimede toodang Maa põues. Me põristame õli põletavate masinatega ringi ning toodame tossu ja saasta, mis tapab meid endid, et saaksime võimalikult kiiremini taimedele väetiseks.
Inimene hakkab vastu. Ütleb et talle meeldib värske õhk…läheb metsa ja teeb mida? Hingab välja süsihappegaasi, et puud – põõsad seda nagu armulaualeiba maitsa saaksid. Vastu hakkav inimene – see, kes ei taha alla anda ja soovib elada – elabki. Eksisteerib ja vireleb ning pole mitte kunagi mitte millagagi rahul. Kuid ta on vajalik! Miks, küsid sa nüüd…Sest ta sööb teist looma, vingub ja valetab, aga tahab elada ja mitte alla anda. Püüab teistest omasugustest kauem elada, sest kauem elab see, kellel on rohkem sünnipäevi. Alati võidab see, kellel on midagi rohkem.
HANNES VÕRNO 