Olin eile peale väikest suhtluspausi Hortensiaga. Mulle väga meeldib meie sõprus. Tundub, et ka Hortensiale. Mõnusaks teeb selle suhte me vahel, igasuguste kohustuste puudumine teineteise ees. Võime seda vabalt nimetada sõpruseks või milleks iganes enamaks kui soovime. See on meie vaheline asi ega kuulu asjasse puutumatute arvamuste albumisse. Hortensiaga olles juhtub ajaga midagi eriskummalist. See muutub nagu mingiks hüperkvaliteediga loodusfotoks. Fotoks, millel on fikseerunud albatrossi purilend lainetava mere kohal. See seisab stoppkaadrina paigal. Selles on aga ometi meeletult palju ELU. Kuigi kõik püsib tardunult paigal, nagu hüüdnuks keegi läbi objektiivi vaadates “freeeees”
Väga huvitav oli me eilne jutuajamine. Rääkisime terve õhtu ainult ilust.
Meeldivad sulle lilled? Küsis ta.
Loomulikult, vastasin ma ning mõtlesin alles seejärel, et mida ta sellega tegelikult teada tahtis saada. Lilledega on veidi nagu inimestega, püüdsin talle oma tunnet selgitada…
Kuidas? Küsis ta silma vadates.
Ilusad inimesed saavat elus paremini hakkama. Nii vähemalt on pandud meid sajanditega uskuma. Miks muidu on ilust saanud nii kultuslik religioon, millel pole mingisuguseid piire, erinevalt paljust muust.
Tõsiselt räägid? Küsis Hortensia. Ikka, vastasin talle ning selgitasin oma seisukohta sellega, et minule näiteks ei pruugi korealased oma füsionoomia poolest meeldida, ent igal juhul suudaks ma selle nõela heinakuhjast leida ja peale mõningast lappamist, leida üks või isegi mitu pimestavalt kaunist korealannat.
See, kas nad on niisama ilusad ka korea meeste silmis, pole sugugi kindel. Eri rahvastel on täiesti erinev arusaam iluideaalidest.
Ükskord Oslos, ühes restoranis õhtusööki nautides, istus meie kõrval lauas seltskond hiinlasi. Ärimehed. Nende lauda teenindas pikka kasvu ehe norralanna. Nii ilus, juukseotsast väikse varbani kui üks naine minu arvates olla saab. Arvan, et see oli tõenäoliselt kõige täiuslikum naiselik ilu, mida kunagi näinud olin. Oma elu lõpuni ei unusta ma seda naist.
Taevale tänu, et ta on tööl mõtlesin sel õhtul, muidu oleks vist…
No mida? Küsis Hortensia.
Oleksin vististi läinud ja talle ilma keerutamata öelnud, mida tema nägemine minuga teinud on.
Mida sa talle öelnud oleks – uuris Hortensia lõbusalt.
Tõenäoliselt nii nagu tundsin, püüdsin sellest vastusest põigelda, sest ei olnud just väga mugav rääkida Hortensiale seda, mida ma oleks rääkinud sellele imetabase iluga õnnistatud norralannale. Räägi – räägi, utsitas Hortensia mind tagant. Oleksin talle öelnud, et ma ei unusta teda kunagi…
Mis need hiinlased siia puutuvad?
Oled sa näinud, kuidas hiinlased söövad – küsisin Hortenisalt.
Teadsin, et ta pole seda kunagi näinud. Kuidas siis – küsis Hortensia. Nii, et emis saab oma põrsaid hurjutada, et nad süües viisakamad oleks, ega sööks nagu hiinlased. Hortensia naeris.
Mis sul hiinlaste vastu on? Mitte vähimatki. Ausalt! Vastasin talle ja lisasin siiski, et on üks asi mis mind hiinlaste juures pisut häirib. See, kui nad ennast blondeerida üritavad. Blondeeritud hiinlane on nagu tigu siirupis.
Hortensia naeris ja küsis, kas seal oli mõni blondeeritud tigu siirupis?
Ma nägin ainult seda ettekandjat, vastasin talle naerdes. Mind hämmastas, et ükski sellest hiina meeste seltskonnast ei teinud märkamagi, kui ilus on neid teenindav noor naine. Korraga tuli sinna restorani üks paar. Mees ja naine. Asiaadid. Eurooplase silmis nii kuradi tavalised asiaadid kui veel olla saab.
Ai kuidas need hiinlased selle peale elavnesid. Oli kohe tunda, kuidas nad selle naise nägemisest täiesti varjamatult hullusid. Mänguasja häälega hiinakelne mulin muutus iga minutiga aina häälekamaks ja see tedremäng seal oli lõpuks lausa testosteroonselt koomiline.
Nad ei näinud, kui ilus oli see norralanna. Mitte ükski neist, sest kõik nagu paabulinnu kuked ennast sellele hiinlannale silmapaistvaks püüdsid teha. Koomiline ja samas normaalne.
Püüdsid sina ennast sellele norralannale märgatavaks teha?
Jätsin Hortensiale vastamata
Kui sul oleks valida, kas olla kõige ilusam või kõige vabam inimene, millise valiku sa teeksid? See Hortensia küsimus pani mind hetkeks mõtlema.
Mida ma sellega peale hakkaks? Kujutleme et on olemas mingi ilu absoluut. Mida sa sellega peale hakkaksid, kui oleksid ahelates ori? Või vastupidi. Sa oled vaba. Täiesti vaba igasugu jamast ja kõigest ülejäänust, aga kuradi kole, nagu novembriöö. Kuidas see tunduks?
Kuulasin teda edasi ega vastanud midagi. Tead sa, kus kasvavad kõige ilusamad taimed või elavad kõige ilusamad inimesed – küsis ta.
Oleneb, vastasin … ja ta katkestas mind, küsides – millest?
Räägi – palusin teda jätkata.
Kõik looduse ilu, mida sa näed, on miraaž – alustas Hortensia. Ka mina. Sina samuti. Me elame oma lillepotis, peenras või põõsas ning oleme ilusad. Muud ülesannet meil ei ole. Lihtsalt olla – ilu pärast. Teenida sellega, et oleme ilusad, välja oma koht Päikese all. Pingutus milline tahes, selle nimel et olla ilus muidu kaotad õiguse elada, on võtnud sinult su vabaduse. Tõeliselt vabad on vaid need, kes suudavad olla vabad ülejäänute tähelepanust. Need, kes ei trügi teiste silmailuks nähtavale, et õilmitseda pea õieli jalgupidi potis ning nuruda Päikeselt kiireke päevas valgust ning aednikult piisk vett januks.
Tõeline ilu on see, mis jääb igavesti ülejäänutele märkamatuks. Sinu oma ilu.
Tõeline ilu elab vabana. Vabana ihast tunnustuse järele. Umbes nii, nagu see sinu kirjeldatud imekaunis norralanna seal restoranis. Ta ei vaja ei sinu komplimente ega hiinlaste märkamist. Ometi ei ole temagi tegelikult vaba – ta sai tööle, sest tal on välimus, mis oli töölevõtmisel raudselt üheks argumendiks ja palju muudkui, mis on võtnud temalt vabaduse. Kui ta elaks kogu oma ilusas olemises kusagil inimtühjal saarel, teadmata midagi ilu religioossest kultusest, oleks ta vaba soovist end teistega võrrelda ning vaba kõigist sellega kaasnevatest kohustustest ja doktriinidest.
Raseeriimata? Kammimata? Meikimata? Maniküüri ja pediküürita?
Need ongi selle religiooni sisuks – ütles Hortensia. Kui sa teaksid, mis ILU on ning sa poleks tulvil ootusi mida oled harjunud pidama ilusaks, näeksid sa inimesi enda ümber inimestena. Mitte poti- või lõikelilledena, kel on õigus elule ainult siis, kui nad vastavad kriteeriumile – ilus. Tähelepanujanu ja soov olla ilus, on lillede mailmas teinud sama mis inimestegi omas. Loobumine vabadusest.
Inimene kes püüab olla aina ilusam ning sobituda liigikaaslaste parima osa keskele, võib olla teisel pool maakera silmapaistmatu või lausa kole, sest seal on omad arusaamad.
Kord Aafrikas ütles üks must plika, et ta ei ole nii nägusat meest kunagi näinud. No näed, ütles Hortensia – mis sa arvad miks? Sa ei mäletaks seda, kui see poleks olnud vastastikku, onju nii?
Võibolla. Võibolla oli see kohtumine midagi sellist, nagu poleks ülejäänud maailma olemas ning ei sina ega see must plika, polnud iluinkvisitsiooni ahelaid oma kätele ja jalgadele kinnitanud. Selliseid hetki tuleb kord paar elu jooksul ette. Need on hetked, kui näed vaba inimest. Ootusteta
HANNES VÕRNO 