KESKSUVI


Põgeneda saab mitut moodi. Nii, et ummisjalu tormates kordagi tagasi ei vaata või siis kogu aeg üle õla tagasi vaadates. Kõik oleneb tagaajajast. Nii võttes on ka peitu pugemine põgenemine ja kuigi keha püsib liikumatu, taob süda sees nagu tuppa sattunud varblane vastu aknaklaasi. Filmides on põgenemine tavaliselt kokteil neist kolmest. Seal tormab me kangelane esmalt tagasi vaatamata hullunult lendu. Hakkab siis vaikselt taha piiluma ning tundes pisukest pääsemise lootust, poeb kuhugi peitu. Tavaliselt on siis näha, kuidas tagaajajate rasked kossid tümaki tümaki mööda pauguvad. Meie sangarit silmamata. “Jess”; ütleme siis endale, aga jääme vabatahtlikult ja rahulolevana ilma palju põnevamast kui see, et meie lemmik ronib peidust välja ning paneb esimese ettejuhtuva auto nende kahe värvilise traadiga käima, mis on igas autos, puhuks kui sul süütevõtit kaasas pole. Edasi jõuab ta selle autoga täpselt sinna, kus on vaja teha kahjutuks see meile kõigile tuttav pomm. Pomm, millel on alati elektrooniline tabloo ajaga, kus on näha millal pauk käib ning eri värvilised juhtmed. Juhtmete kohta jõuab peategelane enamasti võtta kõne sõbrale, kes joob parasjagu viskit ja põrutab prostituuti, nii et sekundid halastamatult pommikellal tiksuvad ja ei tee telefonihelinast välja. Seda mis edasi saab, tead sa samuti. Susped rebadel kahmab ta pobisedes telefoni ning kuulanud ära sõbra miljoniküsimuse, soovitab lõigata läbi punane traat. Kuna tagaajamisfilmides kus on ka pomm, on peategelasel alati elektriku näpitsad taskus, nii sünnibki ja pauku ei tule.

Täpselt nii käib see kõik filmist filmi ja muutuvad ainult dialoogide tekstid, standardolukordade vahel nagu ütleks jalgpallikommentaatorid mängu vaadates.

Mõte selle pildi kirjeldamiseks trügis teadvusse, kui püüdsin nuputada, mis mind viimastel aastatel depresiivseks muutis. See on tasakaalu puudumine. Täpselt selline tunne, nagu vaadates eelpool kirjeldatud standardolukordadega filmi – balanss puudub. Kaalukauss millel on lihtne, läbi näritud ja ilaga pehmeks leotatud mass. Ainult neela. On vajunud kaalukalt maadligi. See teine kaalukauss, mis alla andnuna õhus ripub, kannab enesel aga tillukest paberinutsakusse käkerdatud teemanti. Mind muutis depresiivseks just seesuguselt kirjelatav pilt tasakaalu puudumisest. Kohutavast tundest, mis tekiba aegamööda. Tajudes, et need kes sind vaimselt ärritavad, kaaluvad üles need, kes sind vaimselt erutavad. Miskipärast tundub mulle, et umbes selline tunne võiks olla igal naisel, kes tahaks et teda kordki elus päriselt suudeldaks, ent kümnest potentsiaalsest mehest üheksa on tatimärgade oranžide vurrudega, mis kustutab veel viimsegi suitseva kiretahi.

Ausaltöelda ei vii need heietused ega hala kuhugi. Nii lihtsalt on ja paratamatult rullub silme ees lahti üks ammune mälupilt. Olin ühes maailma tagumistest otsest ning istusime rahvusvahelise sõpruskonnaga kõrtsilauas. See oli tõesti väga ammu, sest sel ajal tulid mulle Eesti tähtsamad uudised veel sõnumina telefoni. Tookord tuli uudis, et valimised võitis ülekaalukalt Keskerakond. “What???” Küsisid kamraadid hämmeldusega, kui olin spontaanselt ühe kasimata suguelundi suurte tähtedega tuppa laiali tõmmanud. Ütlesin, et Eestis olid valimised ja terve kolmandik rahvast andis oma hääled pättidele, nagu oleks mälule koos teksadega kivi-pesu tehtud. Kamraadid naersid ning sakslase lohutussõnad on mul tänaseni meeles. Ta ütles, et iga rahva seas on vähemalt üks kolmandik kõlupäid. Kui suur on Eesti rahvaarv? Küsis ta. Miljon, vastasin mina. Seega, mu sõber, ei ole midagi parata – kolmsada viiskümmend tuhat neist, on idioodid. Olin juba seda parunite järeltulijat ehttalupoeglikult persse saatmas, kui ta jätkas. Saksamaal elab kaheksakümmend miljonit…arvuta sealt kolmandik ja sa tead, kui palju sakslastest idioote elab sellel planeedil – nii et ole rõõmus, et maailmas on nii vähe eestlastest idioote. Minu küsimuse peale, miks nad kurat kõik Eestis elavad, hakkas seltskond mürinal naerma.

Valimised koputavad vaikselt uksele. Esimesena helistati seekord Keskerakonnast. Kuulasin huviga mesimagusat häält, mis rääkis kellestki sirge selja ja oma arvamusega mehest. Mehest, kellel olla endast kogu ühiskonnale palju anda ning kelle sarnased peaksid olema nii mõtteviisilt kui suhtumiselt kõik poliitikud. Ütlesin ära, sest maailm ei koosne värvilistest traatidest, millega saab käivaitada autosid ja suretada kellapomme, nagu filmis.

Kui varahommikul kirjutama asusin, tundsin hinges kurbust ja tahtmist kirjutada kurbusest. Ei mitte selleks, et sindki kurvaks teha. Tahtsin kurbuse endast välja kirjutada. Äkki sinustki? Sa oled ilus inimene. Sa oled minu inimene.

Poolakatel on väljend, mida ma poola keele puudumise tõttu jätan tsiteerimata, ent see kirjeldab üht lugu mehest, kes käis Warssavist kahesaja kilomeetri kaugusele rongiga tööle. Iga hommik ja õhtu ja nii üle neljkümne aasta. Ta ei jätnud mitte kordagi vahele ning kirjutas üles iga raudteejaama nime, kust rong läbi sõitis. Kodust Warssavini ja õhtul tagasi. Kui ta suri, avaldati ta märkmed raamatuna. Nelikümmend kuus aastat, iga päev kirja pandud raudteejaamade nimesid. Sinna ja tagasi. Võta nüüd kinni, kes on idioot – kas mees kes kirjutas kaustikusse raudteejaamad? Või mees kes otsustas selle raamatuna avaldada?

Idioot on see, kes ütleb et ta teab seda raamatut, aga lugenud ei ole – kui oskad seda poola keeles öelda, anan palun mulle ka teada. Teeme maailma lõbusaks!

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: