Vist kõige ilusama tornikiivriga külakirik, mida tean on Viru Jaagupis. Mäletan selle õpetajat Madis Oviiri. Pikkade hallide juustega meest nagu teiselt planeedilt, kui meenutada ülejäänud külamehi. Mu isa, kes tegi igasugu masinatega tööd, ütles sageli peale saunas käimist, et nüüd said käed peaagu nii puhtaks nagu kirikuõpetajal. Nõnda jäid Madis Oviiri käed meelde minulegi. Öeldakse, et õpetaja paneb õnnistuseks käed peale või pühitseb oma käega. Seepärast ei olegi kirikuõpetaja käed lihtsalt käed. Need on antud Jumala teenimiseks ja õpetajatöö tegemiseks lisaks kõikidele muudele tegemistele ja töödele.
Viru Jaagupis möödusid minu koolivaheajad. Suvised ja talvised ning vahepealsed sutsakad ka. Tean ja mäletan väga paljusid nimesid, mis täiskasvanute juttudest läbi käisid. Inimesi endid ma polegi vist iial näinud, aga nimepidi tean. Viru Jaagupi kalmistul neid nimesid hauaplaatidel lugedes, on tunne nagu kohtaks vanu tuttavaid. See tunne on ainult ühel kalmistul veel – Tallinna Metsakalmistul
Ühel päeval istudes oma ateljees molberti taha, tuli kusagilt ühtäkki tundmus, mis pani mind võtma vastu väljakutset, maalida lõuendile korraga kurbus ja rõõm. Ma ei tea kuidas ja miks läks see just nii, aga muusa juhatusel avanes mu silme ette pildike ühest külakesest. Külast, kuhu on igatsetud ning külast, kust on tahetud tagasi vaatamata põgeneda. Seal on inimeste nooruserõõmud ja vananemisvalu. Raske töö läbisegi õnneliku kergusega. Külajutud ja ühtehoidmine. Küüditajad ja kannatajad.
Maal “Viru Jaagupi” on üks mu seni maalitud piltidest, kõige tundelisemaid. Nii, nagu igal kunstnikul on üks tema tuntuim töö, on Viru Jaagupi minu jaoks kindlasti selline. Ma olen väga õnnelik, et teab kust see tuhin tuli ning niisuguse pildi luua lubas. Vägev!
Mul on Tansaanias sõber Bruno. Ta kirjutas mulle paar nädalat tagasi kui raske neil praegu on. Perekond, kellel olevat viiskümmend eurot, olla kohalikus mõistes miljonär. Ainuke kus pole rahapuudust isegi silmapiiril näha on WHO ja selle farmamaffia harukontorid. Lapsele antakse koos süstiga väike toidupakike, mistõttu seisavad lapsed kukkel käes vakstiinisabas mitu tiiru, et kõht täis saada. Keegi pole kade, kõik hoolivad. Saatsin Brunole toiduraha, loodan et ta saab selle kätte ning saab oma perele toitu osta. Olgu öeldud, et Tansaanias elab üks väike armas neegripoiss, kelle nimi on Hannes – Bruno poeg, kes sai omale nime minu järgi. Need inimesed on mulle väga lähedased ja kallid. Millal me taas kohtume? Kurat seda teab, kui näha mis maailmas toimub.
Viru Jaagupi on minu Tansaania vice versa – seal on killuke minu südamest ja elust
“Viru Jaagupi” 2021 Akrüül
HIND: 1000€ aitamaks väikest Hannest
HANNES VÕRNO 