Suvi oli ilus, aga nüüd tagasi maa-peale!
Arvan, et just selline mõttemuster kujub juba täna lauselõimel ning lõikuskuu lõpuks on loll loom jälle puurist välja lastud. Klähvib koon õieli kõikjal, et olla samal ajal nii tõsiseltvõetav kui hirmus. Seda kõike mõistagi mure pärast tuleviku ees. Mure nagu me teame, seisneb ei milleski muus, kui hirmus selle ees, et inimesed saavad kokku ja nakatavad üksteist. Saavad kokku, et olla. Tunda ennast vabana ja õnnelikuna. Nad räägivad seal kokkusaamistel ju omavahel juttu. Igasuguseid asju räägivad inimesed. Aga igasuguseid asju ei ole vaja rääkida, sest need asjad ei pruugi paista sellisena nagu vaja. Tegelikult ei paistagi miski enam nii nagu enne. Suurim muutus nagu me oleme näinud, kogenud ja veendunud, seisneb selles, et ajast ja arust headus ning hoolivus, millega kogu aeg valimiste eel inimesi on loitsitud, teeb läheneva võimuhaaramise eel läbi transformatsiooni. Meie teeme nii, et jah see tundub karm, aga kui meie seda ei teeks, oleks veel hullem. Meie teeme head! Loomulikult.
Karl Vaino ja Jevgeni Kogan on tagasi!
Nii mõtteviisis, meetodites kui meelsuses. Tean, et see on mitmetele muret tekitav. Pean silmas noorema põlve inimesi, kes keelduvad täna komsomoli astumast. Nad ei olnud siis veel kohal, kui Vaino kutsuti tagasi Moskvasse ning Kogan sai esmalt kargud alla ning peatselt pärast seda ka kaane peale. Miski siin maailmas ei muutu. Mõtlemise eest mahalaskmisi on tehtud enne ja tehakse edaspidi ning timukatel on alati koht kuhu pensionipõlves minna. Ma ei söanda näpuga näidata ega öelda, et see on tänane Vaino ja see teine tänane Kogan. Mitte selle pärast, et ma kedagi kardaksin. Ma ei saa näidata selle pärast, et neid on rohkem ning seletada, et see on täna täpselt nagu omal ajal oli too, ei vii mitte kedagi mitte kuhugi.
Masohistist sõber, kes kurat teab mis mõnu saamise eesmärgiga, jätkuvalt uudiseid jälgib, hõikas eile – jessss, tuli ära. Pidades silmas teadet sellest, et kusagil aiandis avastati mingi uus tomatite viirus… Loogiline – sinu koduaia puu- köögi- ja juurviljadel ning sinu kanadel, partidel ja hanedel on kõigil üliohtlik viirus. Sinu sead levitavad katku ja lauda katus on kummis hullu lehma tõvest ning põrand kaardus sõrataudist. Millest sa aru ei saa tolvan? Sa ju ei paranda ise oma hambaid??? Nahhui sa kurat ise kartuleid siis kasvatad??? Me oleme loonud kõik taime- ja mullakaitse vahendid ning oskusteabe ja spetsialistidest ekspertgruppe. Luba ikka neil oma toidulaua eest hoolitseda ja ära võta ümarvorme tasapinnalistena.
Tegelikult ei vii see vigin mitte kuhugi. Rohkem või vähem irooniat, otsesemad või kaudsemad paralleelid ning kogu see püüd välja öelda, et ma kardan ning muudan sestap oma helistikku, meloodiat või harmooniat, ei tööta.
Ühel soojal suvepäeval, jälgisin mõnda aega mutukaid kes murus toimetasid. Jätsin nende tegevuse tähelepanuta ning kujutlesin kuulmas nende mõtteid. Manasin enesele silme ette nende maailma. Suhted, normid, tavad, religiooni, kihistumise, edukuse, hariduse ja muu, mis meie ümber ja keskis igapäevane. Mõtlesin, mida nad oma päevalehest hommikul lugesid ja mida raadiost kuulasid. Mõtlesin, mida nende ninamehed küll teevad, kui näevad mind putukatõrje purgiga tulemas. Eks neilgi on valikuid kuidas oma kogukond päästa, kuid loogiline on see, et kui neil oleks minu külvatava häda jaoks vaktsiin, ei jää nad ellu kauemaks kui ma olen toonud keemialetist kangemat. Üldjuhul on putukatega nii, et nad lähevad seniks ära kui jama möödas ja tulevad siis tagasi ning jätkavad. Ma ei pea silmas neid, kes vahepeal kodus püsisid ja maske kandsid ning oma lapsi süstisid. Need surid viimseni nagu meiegi sureme viimseni.
Elu säilimise nimel on loodud niipalju vahendeid, et neist vahendeist ongi saanud elu. Kas sa tead, mis on parim asi, mille inimene on loonud, et elu saaks kesta?
Puusärk!
See pakend, uue elu toiduks saava keha ümber on restoran. Nagu sa tead, on restorane mitmesuguseid. Sa valid selle, kus on sulle meelepärane toit, õhustik ja hind. Nii teevad ka nemad – valivad puusärgi nagu restorani järgi oma meelepärasema ning naudivad siis seda, mida Jumal neile “lauale” on andud. See, kas su šnitsel on vaktsiiniga või antrekoot vaktsiinita, on nendegi jaoks teadlikkuse küsimus. Laibasööjad oleme me kõik ja saame laibasööjate söögiks.
Me oleme valmis uskuma ja rohkem maksma kõige eest, millel on epiteet “MAHE”… sest teame, et see on meile tervislik ja kasulik. Mürgitamata ja puhas. Mul on aias viljapuud. Luuviljalised on lindude ja parasiitide söödud ning melbad õunapuu otsas mingite muude satikate puretud. Juba mitu aastat. Seepärast tulebki osta turult või poest, kõiki neid vakstineeritud aiasaadusi või neist valmistatud toite.
Eksperimenteerin parasjagu taimetoitlust ja tunnistan ausalt, et nii palju uusi aineid, kui ma loen vegantoodete pakenditel, ei omandanud ma kogu keskkooli ajal kõigis keemia tundides kokku. Nii suur on me soov tervena surra, et oleme valmis selle nimelt loobuma kogu elust.
HANNES VÕRNO 