Kui sa ükskord Palmse mõisa peaksid sattuma, siis tee seal väike ringkäik. Mõisas on väga asjakohaselt ja museaalselt loodud õhtustikuline vaade tagasi minevikku ning väga toredad inimesed, kes ammulisui uudistajatele helde hoolivusega huvitavalt heietavad. Seal mõisas on üks tuba ja selle laes ripub Meissen-i portselanist laelühter. Neo-rokokoolik keraamiline askees kaheksateistkümnendast sajandis. Mu väike Vincent on mulle kõige kallim teejuht, õpetaja ning sõnumitooja. Ülesvaataja. Särast ja selgusest hooliv suuremeelne ning küps hing. Mu ellu oodatu. Ime.
Vincent, mu venna õlal, ulatus oma väikese sõrmega selle lühtrini ning puudutas selle ripatsit. Meisseni portselanist kellukese motiivi. Õrnalt. Õhkõrnalt, nagu Michelangelo maalil “Maailma loomine”
See kelluke hakkas imavaikselt liikuma.
Ühtäkki oli kogunenud selle lühtri alla hulk inimesi, sest keegi märkas, et see portselanist kelluke ei jää enam seisma. Kõigub vaevunähtavalt edasi-tagasi. Sama hoo ja hoolitsetult mõõduka amplituudiga, nagu oleks ta mingi masinaga ühendatud.
See vaatepilt lummas ja hämmastas inimesi ühekorraga. Olles seda veerand tundi vaadanud, tunnistajateks mitme inimese ihu- ja kaamerasilmad. Lahkusime mõisast ja meist jäi see kelluke maha. Kiikuma, nagu ei kavatseks ta iial peatuda.
Tagasi koju jõudes, leidsin kaminast, mida kütan ainult talvel, et sooja saada ning mida Vincent ei peaks teadma millekski pidada, sest ta alles aastane poisike on, selle pildi. Sõnumi, mitte lapse pahanduse või uisapäisa ullikuse.
Aitäh Isa Vincent
Tänan Sind sõnumitoojaks olemise eest.
Tänan Sind tõuke eest hakata uuesti märkidelugemist õppima
HANNES VÕRNO 