KAPLINSKI


Kui pööbel häälitseb, kuuldub mistahes keel nagu pargipingi kõrvale murule visatud pizzakarp, milles noorte näritud kuiva taigna servad, nagu maadleja peast lõigatud kõrvad, kurvalt konutavad. Küsimusele “kuidas palun” kui nende jutust midagi aru ei saa, ei parane mitte diktsioon, vaid keeratakse läminale volüümi juurde. Mitte et ma ei saa aru, vaid ma ei kuule hästi, arvab ta.

Kaplinski tähendab kaplinnlast. Lõuna – Aafrika alumise otsa sadamalinna elanikku. Meessoost! Neegrinaine, kes Kaplinnas (Capetown) elab, peaks kutsuma Kaplinskajaks. Stalin tähendab Tallinnast, kui sa mõistad kuhu ma selle jutuga suundun. Tšugasvilist ei saanud Stalin muidugi väikese Eesti linna auks, vaid ikka terasmehe aurasse tõstetuna.

Nõnda keeltega mängida ja kõikvõimalikke tähendusi ja seoseid luua ei ole keelatud. Loodan et Jaan Kaplinski kellele keel oli kallis, ei võtaks seda sarjata, pigem vastupidi. Mäng keelega, sõnadega, lausetega, tähendustega ja nii edasi, on ju ilmselgelt tunnistus huvist, austusest ja kirest keele vastu. Sõnade tähenduse ja tuletuste vastu ning nõnda edasi. Kaplinski rääkis ju enamasti vaat et sosinal. Vaikselt ja malbelt ning alati väga ilusat keelt ja arukat juttu. Teda on hea kuulata. Täna ja edaspidigi, sest tema hääl on alles ja salvestatud koos tema mõtetega ning teda hiirvaikselt kuulajate hingamisega. Järgmine Eesti mees, kes surnuna Eesti suurmeheks sai, sest selline on me rahvuslik jonn, mille üle uhked oleme. Me oleme surnute suurimad sõbrad ja lahkunute lähimad teekaaslased. Meile meeldib me lein ja see kuidas sõnadega surnukehi peseme. Riimidega riietame ning palvemulina saatel puusärki paneme, et me kaeblemist kaugele kuuldaks ja nähtaks. Boliivias näiteks elab suguharu, kes kord aastas oma lähedaste hauad lahti kaevavad, kirstud maapeale toovad ning surnukehad välja tõstavad. Tehakse koos pilti. Suitsumeestele topitakse sigar suhu ja pannakse tuli otsa. Tantsulembestega tehakse aga poognaid nagu tüdrukutirtsud nukkudega. Kõigil on väga lõbus. Seda tehakse traditsiooni pärast. Traditsioon kestab. Sünnivad uued lapsed ja surevad uued vanainimesed. Need on nende põlvkondade vahelised kohtumised. Pärast pannakse kõik armastuse ja austusega omale kohale tagasi…

Panid tähele? Ütlesin armastuse ja austusega…

Kuulsin kunagi üht lugu. Mõni aasta hiljem üht teist lugu ning neist kahest saigi kokku lugu, mida nüüd sinuga jagan.

Sa võid olla isegi meie Kerstist kangem ateist, ent Jeesusest oled sa kuulnud ometigi. Eksju?! Seda lugugi ilmselt oled sa kuulnud? Lugu neitsist nimega Maarja, kes peaingli käigust käimapeale jäi ning lõpuks ristirahva õnnistegija Naatsareti linnas ilmale tõi. See esimene lugu räägib sellest, et Joosep – see puusepp, oli Maarjast aastate poolest nii palju vanem, et vabalt neitsile isa eest võinuks olla. Seega tänapäevaselt öeldes, oligi tõenäolisem, et lapsuke pühast vaimust, mitte eaka tisleri seemnest võinuks sündida. See aeg ja see koht ja see rahvas ja need kombed olid aga toona niisugused, et kõigi normide kohaselt olnuks Maarja koos oma lapsukesega jälestuse ja põlguse osalised. Hea kui hing alles. Nii tunnistas suure südamega puusepp Joosep, et Maarja on tema naine ning lahkus ilmse tagakiusu ja halvakspanu eest koos noore lapseootel Maarjaga. See Joosepi otsus ning selline tegu on ei rohkem ega vähem, kui suure armastuse ja eneseohverduse veenev olemus. Seepärast ongi Joosep katoliiklikes Ladina-Ameerika maades Juan, enamlevinud poisslapse nimi. Maarja aga Maria pea kogu maailmas. Siin lõpeb ka see teine kuuldud lugu. Lugu, mis räägib igiammusest legendist, kust sai oma nime Marijuana. Maria e Juan. Lõuna-Ameerikas on tänagi sajad pühakojad, kuhu tullakse kokku, et kuulata gosplit ja popsida piipu. Neis linnakestes ja külades on üks väga huvitav fenomeen – seal puuduvad vägivaldsed röövid ja surmajuhtumid, millega oleme harjunud seda piirkonda ette kujutama. Neis külades ei ela Danny Treyo lõusta ja suure sakilise teraga noaga vehkivad nahkvestidesse tätoveeritud narkokaabakad. Preester jagab Mariat ja Juan-i ning kuulutab rahusõnumit, mida koos armulauaga saavad kõik. Linnastumises mu sõber on võluvõti korra käest minekuks. Linnades oleme me anonüümsed ning autud. Hingelt kordades üksikumad kui ihuüksi looduses olles. Mulle meeldib muinasjutt kuldkalakesest. Mitte selle pärast, et hea saab oma tahtmise ning loll karistuse. Hoopis selle pärast, et headus seisneb taipamises lubada kala sinna tagasi, kus ja kellega ta end hästi tunneb. Tasust mõtleb üksnes saamahimur, kes ei suuda ette kujutada, kui väekas oleks need kolm soovi kulutada selleks, et paluda rääkida lugusid sellest maailmast, kus kuldkalake elab ning kuhu iial ei satuta. Kallis inimene ja ilus hing Jaan Kaplinski on meie Juan Kaplinnast…mees, kellel on LUGU. Aitäh Sulle

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: