KAHESAJAS – LÕPULUGU


Astusin poolpimedasse ruumi, mille seinad, lagi ja põrand olid mustades toonides. Hõõglampide kollakad valguslaigud kõledal metallpõrandal, valgustasid heledamate punktidena rauast välja lõigatud trükitähti. Kui silmad pimedusega harjusid, sai iga siseneja aimu, et sepistekstid metallpõrandal on surmalaagrite nimed. Otse mu jalge ees maas morbiidses valgusvihus, lugesin KLOOGA – ESTONIA… sealt mitte kaugemal kui sammuke, hakkas silma KALEVI-LIIVA – ESTONIA…mu silme ees läks uduseks ja hinge ilmus tunne, mida võiksin nimetada otse ja keerutama – VALU ning VASTIKUS.

Iisrael, Holokausti muuseum

Sissepääsu juures lippude väljakul mastides kõikide holokausti tunnistanud riikide rahvuslipud. Ühes mastis lehvib valge-must-sinine, pea alaspidi…

Esimesest mustast saalist viib kõrge laega koridor järgmisse tuppa. Väiksemasse, kus ei ole midagi peale seina mõõtu mustvalge foto. Fotol on näha punaarmee vormis mehi, püstol paremal, ohvitseri kaarditasku vasakul puusal. Uurimas mehekõrgust riita, milles vaheldumisi mitmemeetriste reie-jämeduste kasehalgudega on surnud inimkehad. Foto all suur, mitmekeelne seletus. “Punaarmee sõdurid uurimas eestlastest sõjakurjategijate inimsusevastaseid kuritegusid. Klooga. Eesti 1941-1945”

Kamraadid maailma eri riikidest, vaatasid vargsi minu poole

Ma olen Kloogal pioneerilaagris olnud. Aastal 1980. Hiljem sealt palju kordi mööda ja läbi sõitnud. Kloogal ja selle ümbruses kasvab männimets. Miks, kui surmalaagri barakid ja kogu muu olid ehitatud käepärasest männipuust, pidid eestlastest natsikurjategijad oma ohvrid Poola armee sinelitesse riietama ning keset männimetsa, tuleriida jaoks teab kust kaugelt kasepalgid kohale vedama…

Ma ei võta võõrast süüd omaks

Ma ei luba oma kaasmaalasi alandada ega rahvust valega häbistada. Ei seni, praegu ega tulevikus. Täpselt niisamuti ei luba ma iseendale liiga teha ega valede ning väljamõeldistega maha tampida – ma hakkan sellele alati omal nähtamatul moel vastu. Seesmise jõu, kaugete toetajate väe ning võimsa loitsuga. Ei ühtki mana ega needust. Ei midagi räpast ega tagasivõtmatut.

Lihtsalt olen

Peegeldan

Sina jätka oma…vala aga julgesti juurde ning puhu aga uut tuult alla. Tee mida pead

Selline sai selle jutulugude kahesajas peatükk. Lubadus ja loits, needuse ja manata…

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: