Kui söögitoa laual vaasis on astrid, on ta kohal. Ta tuleb just täpselt selle tempoga, nagu neljarealise sõidutee laiuse eedriga kombain, lõikab laiu siile kuldse odra päikesest pleekinud lakka. Järele jääb nudi oras, nagu nekruti peanupp. Kuldses augustivalguses, iga ööga mustemaks muutuval mullal. Mustemaks muutuvad öödki ning tulede süütamine hakkab taas olema osaks õhtustest argirituaalidest. Veel on see aeg, kui hommikuti ärgates on valge, ent magama minnakse juba tiputäpilise tähisöö takseeriva pilgu all. Sügis on väga majesteetlik aeg. Üks minu lemmik, kohe peale kevadet ja suve ning omajagu eespool talvest. Sügise majesteetlikkus seisneb tema liigutuste tempos. Väärikas tempos, kuidas ta ilmub ning aeglaselt seltskonnas sisse seab. Tal on rikkust ja vara ning rahulolu teeb ta suvest parkunud põsed ruugelt pakatavaks. Sügisel ei ole mingit stilisti ega stiilinõustajat nagu noorel kevadel või küpsel suvel. Ammugi sellist, nagu seda on talvel, kelle meelest üksnes armanilik hallidega varieerimine stiilitundest arusaamist näitab. Sügis on enesekindel ja edev, nagu neli korda abielus olnud ja kaks korda keskea kriisist sujuvalt säästudega välja hiilinud nimekas advokaat. Ta kannab türkiissiniseid mokassiine vahtrakarva teksadega mille alla peidavad end üliuudishimulikud arbuusivärvi sokid. Ta sarapuupähkli värvi päevitunud käevarred vaatavad välja sidrunkollase triiksärgi varrukatest. Tema – mine tea äkki õhtul on jahe, sõnumit kannab ta hooletult õlgadele heidetud mereroheline blusoon. Tal on peas tsüaniidvalge soni ning silmi varjavad ka loojuva päikse valguses kõige viimase moe miaked. Niisugune mees on sügis.
Miks ma temast õieti räägin?
Ah jaa. Päiksekuivatatud sõpruse tõttu
Öeldakse, et tomat kaotab teda kuivatades peaaegu kakssada protsenti oma eluskaalust. Näitena vastupidisest – õlivärv, lõuendil mitte midagi. Usun, et see võrdlus on paljuütlev, sest asi pole imemise võimes nagu võiks esmase hooga oletada.
Kuhu kõik mida välja imetakse lõpuks kaob? Kuhugi tagasi? Kuhu sel juhul? Millessegi arvatavasti. Niisiis millesse? Kõik on õrnalt õhuline, nagu rannaliival ämblikuvõrguna hõljuv adru, mis oli kord ligemärg ollus maa ja vee piiril. Kõiges elusas on mahl sees. Ütleme selle kohta mahlane ja naudime. Kõike, milles mahla pole nimetame õhuliseks ja naudime õrna krõbekuivust. Midagi mahlasemaks muuta on pealtnäha hõlpsam kui õhuliseks muutmine. Kuivatamine on kunst, säilitamaks niipalju kui on võimalik. Nii maitset, värvi kui lõhna. On sügavat kummardust väärt, et inimene teiste loomade eeskujul oskab oma toiduvarusid ka ise luua. Mitte igaüks. Paljud aga siiski. See on imeilus sõprus iseenesega. Sisse tehtud armastus, mida me esiemad kutsusid sakstelt laenatud sõnaga – vekkimine. Mul ei ole ainsatki tuttavat, kes võiks uhkustada Matisse’i või Modiglianiga magamistoa seinal. Aga neil on sahvri riiulitel midagi niisama väärtuslikku. Marimneeritud männiriisikatest mädarõikani ning murakamoosist maasikaketšupini. Paaril pöörasel, kes veel põllumehed, on aidad uudsevilja täis ning hool, millega nad seda kämblaga segavad on võrreldav taevaisa tehtud paiga mõne trööstiotsija pealael.
Me elame nii ilusas hetkes ning see ei ole tegelikult millegi poolest teistsugune kõigist olnud ja veel tulevatest saagikoristuse ja vekkimise hooaegadest. Ütleme, et nii hea on minna talvel ja võtta oma tehtud seda või teist, mis uhkelt sahvririiulitel reas. Me peame väga olulisteks neid, kellele külla minnes võtame kaasa purgi või pudeliga oma enda tehtud ande, sest neisse on pandud nii palju rohkem kui lihtsalt üks asi purgis.
Vahel ma tunnen, et tahaksin astuda ette ja öelda – sõbrad, ärge mölisege. Jätke juba ükskord rahule ja lõpetage ära.
Seda siis, kui kõik käed õieli ümberringi takka õhutavad ja vaimustuseõhinas kiljuvad ning kellelegi takka kiidavad, kes maaslamajat madjakaga peksab. Maaslamajaks on mitte milleski süüdi olev ja samas nõiaks kuulutatud suhkur. Kõik magusained, magustajad, suhkruasendajad, glükoosid ja igasugu muu mudru vaatab seda muiates pealt ning on tänulikud, et inimene on nii kuradima loll, et ei tahaks isegi laua jalga solvata, kui peaks olema tung kellegagi võrrelda. Suhkur on saanud omale nimeks “Valge surm” ning temast lõpuni loobumine on tõstetud pea pühakuks pühitsemisega võrdseks. Aga küsi peedilt – las ta räägib sulle suhkrust. Las ta jutustab sulle, mida tema suhkrust arvab, teab ja öelda söandab. Kutsu kartul punti ja palu, et ta valgustaks natuke tärkliste teemat. Las nemad kahekesi näiteks – peet ja kartul, teevad sulle väikese ülevaate sellest, mida ja kuidas on arukas taimemaailm mõelnud. Kuna sa ei viitsi isegi teise inimese lauset lõpuni kuulata, kogu jutust rääkimata, siis ilmselgelt ei ole sa proovinudki kuulata muid me planeedi eluvorme ega nende sõnumeid.
Olin oma armsal ristitütrel külas. Sõime õhtusöögiks aiamaa saadustest valmistatud toitu. Peeti, kapsast, sibulat, sellerit, salatit. Itaalia oliive. Kreeka fetajuustu. Käsitsi korjatud maitsetaimede ja hea rafineerimata õliga seotud roogasid. Mu silme ees keerlesid ringis tantsida kõik kohalolijad. Siitsamast mõisa puhtalt põllumaalt lauale toodu ning eri ilmanurkadest sellele pidusöömaajale saabunud. Alati erootiliselt nagu Emmanuelle oma “erri” põristav prantslanna Burgundiast, purpurpunases pikas kleidis. Graatsiliselt elegantse hoiakuga koketeeriv Grappa. Merereisist välja puhanud ja heas peotujus särtsakas sitsiillane. Külaline, kes ütleb alles õhtu lõpus maksimaalselt kaks sõna, aga tema sõnad on iga kord unustamatud. Seda loetelu peolistest võiks pikalt jätkata, sest õieti on see kõik üks alguse ja lõputa pidu, milles on hing. Meil inimestel selle piduliku söömaaja seltskonnas, oli igasugu jututeemasid. Peolistel kes laua katsid, neilsamadel aed- , köögi- ja ülejäänud Jumala viljadel, hoopis omad jutud. Nii küsis küüslauk nagu muuseas oliivilt, muu jutu vahele, et millal see arvab jõudvat kätte aeg, kui inimesest saab lõplikult masin, kes sööb vaakumisse pakendatud sitta, millel on teaduslikult tõestatud toiteväärtus ning tervislikud omadused. Teritasin kõrva ja kuulsin oliivi naerda turtsudes ütlemas, et siis kui kästakse. Peet naeris nii, et tõmbas köömne kurku. Viinamarjad suurel liual kihistasid terve õhtu naerda. Nemad peavad endid uuteks vallutajateks. Kui taas kõrva teritasin, sain aru miks. Viinapuude vallutusretkele on läbi ajaloo alati eelnenud elupuu eelsalkade sööstvallutused, seletasid nad läbisegi. Te saete maha pihlakad ja istutate oma onnide ümber elupuuhekke – nii on imbetsillid teinud läbi kõigi põlvede ja kõikidel maadel. Elupuud loovad parima pinnase viinapuude pealetungiks ning sealt algabki lõppmängu järgmine vaatus. Väga lihtsal põhjusel – viinapuu lammutab kõik inimese rajatu aeglaselt ühtlase intensiivsusega. Väsisin ja läksin ära magama.
HANNES VÕRNO 