PALTI GETT


Kui Taara- ja Kilulinna ühendav asfaldiriba oli nõudnud oma järjekordse voona, rääkis sõber Madis loo. Ta oli sõitnud kõigest veidi tagapool ning jõudis sündmuskohale ühena esimestest, vahetult pärast ränka kokkupõrget. Ühes kokku põrganud liiklusvahendis olid Madise kolleegid. Näitlejad. Dajan Ahmet suri ses liiklusõnnetuses silmapilkselt.

Madis rääkis, kuidas ränga õnnetuse toimumispaigas, muutusid sündmuse esimesed tunnistajad korraga justkui ebamaisteks külalisteks teiselt planeedilt. Ainus, mida nad veenva otsekohesusega teha suutsid, oli telefon peos, pea kannatanutelt õõvaga kõrvale keeratud, kõike toimuvat jäädvustada. Operatiivset “esmaabi” anti onlainis kollasele tabloidmeediale, mitte veristele maaslamajatele.

Inimeseloom on juba kord nii loodud, et mitte igaüks ei kõlba arstiks. Enamasti sel põhjusel, et tema meel ei kannata näha seda mis inimese sees voolab. Nõrgemanärvilised võdistavad õlgu juba pelgalt arstiriistade nägemise peale. Neile ongi antud nutiseadmed, et näha vahetut elu tegelikkust ekraanil. Mis ei ole pooltki nii õudne kui natuuris. Nii jagataksegi üksteisele katastroofi kaadreid, elu ja surma kokkusaamisi, kannatusi, õudu ja valu. Vaheldumisi lillede ilu, kasside pehmuse ning värskelt tehtud pediküüripiltidega.

Ükskord küsisin üht moodsas tapamajas tehtud videoklippi jaganud õrnalt neiult – miks sa seda teed? Miks sa jagad oma lähedastele selliseid kaadreid?

Et inimesed seda teadvustaks, oli kiire vastus. Teadvustaks mida? Söandasin ma seepeale küsida. Seda kuidas loomi koheldakse, vastas tema. Palusin, et ta rahulikult seletaks – mis selles nähtus väga konkreetselt on see, mida on tarvis loomade kohtlemise jälenäitena välja tuua. Kas sa siis ise ei näe – oli vastus. Näen, vastasin mina ja kordasin oma küsimust. See kõik: kõlas tema vastus.

Paar päeva tagasi, jagas keegi kellegi jagatud videot mida keegi oli jaganud. Selles videos oli näha, kuidas mitu maskis ja põlledega meedikut hoidsid jõuga kinni peaaegu liigestest välja väänatud kätega pisikest poisikest. Lapse väikesed jalad jooksid kohapeal hirmust vappuva ja valust kisendava väikese keha all nagu noalõikest halvatud kaelanärviga loomal, kelle abitud jalad surmaeelses võidujooksus veel pageda püüavad. Jõuga torgati süstlanõel lapse peenesse käsivarde, mida kaks paari kummikinnastes suuri käsi nagu žgutiga kinni olid tõmmanud. Selle halastamatusega läbi viidud pookimise foonil oli näha üht lohutamatult nutvat tüdrukut ning sama vanust poisikest. Ilmselt sõpra, venda või lihtsalt eakaaslast, keda samuti kaks kitlisse riietatud eite raevukalt kinni hoidsid. Pole vahet, kas oli selle poisi soov teisele appi või ise minema tormata, aga selles kõiges oli tunda ei midagi vähemat kui võitlust ellujäämise eest.

Näitasin seda videot neiule, kes mõni aeg tagasi oli jaganud kaadreid jalgupidi keti otsas vingerdavast kesikust. Seast kellele kummipõlle ja säärikutega tapamaja tööline liikumise pealt vilka ja vilunud liigutusega pika noa sutsti südamearterisse suskas. Järgmine tööline, natuke suurema terariistaga, lõikas notsu kõri viuhh laia kaarega lahti ning tapakarusselli järgmises etapis voolas koomakrambis looma veri juba plekkrenni ning loom ise järgmise tööliseni, kes… ah aitab kah.

Neiu vaatas laste pookimist kaks korda. Alguses keskendunud ja tõsise huviga ja siis kohe teist korda otsa. Kolmandal korral oli tema suunurka ilmunud juba väike muie ning siis tea teataski, et “see on hoopis midagi muud”

Mis see siis on?

Küsisin hämmeldusega, sest ootasin tulevaselt emalt ausaltöelda veidike naiselikku empaatiat. Neid lapsi ju ei tapeta – vastas ta…

Tõepoolest – vastasin mina. Tõepoolest.

Neid lapsi ju ei tapeta – kerkis ja langes mu pea ja südame vahel tühi tunne nagu töötav kolb sisepõlemismootoris. Need lapsed saavad peale seda füüsilist ja vaimset traumat onudelt kingituse. Mõni kommi, teine “hott-doogi”. Imest puudutatud õnnelikemad koguni uusima õunatelefoni.

Esitasin järgmise küsimuse.

Kas mu tuttav oleks valmis seisma kätest kinni inimketis, protesteerimaks selle vastu, mida me nägime tapamaja videos. Selle vastu, kuidas lihatööstuse müriseval konveieril elusatest loomadest ja lindudest vähem kui veerand tunniga eelküpsetatud ja pakendatud pihvid tehakse?

Vaikus. Mõttepaus.

Ma tean, ütles ta siis – järgmiseks küsid sa seda, kas ma protesteeriks inimketis ka vakstineerimise vastu?

Need on kaks täiesti eri asja, tõttas ta mind mu küsimusele vastamata, teemas valgustama. Mina selles vaktsiinivastaste inimketis ei seisaks – see on vastutustundetu ja pealegi labaselt kaaperdatud kunagine ajaloo suursündmus. Naisterahvaste vanust pole džentelmenlik uurida, aga umbes sinna kunagise Balti ketiga samasse aastasse noore daami ilmaletulek mahub.

Kas sulle tundub, küsisin ma siis – on laste vägisi süstimine ning neile pikaajalise vaimse trauma tekitamine OK?

See ununeb, vastas ta. Mina kartsin ka lapsena süstimist nagu kõik lapsed. Täpsustasin oma küsimust.

Kas laste vägisi pookimine farmaäri globaalse ettevõtmise järgmise sammuna ning nende traumeerimine sellisel moel on aktsepteeritav?

See on karjaimmuunsuse tagamiseks möödapääsmatu, oli vastus

Olgu. Viimane küsimus

Kas loomade tööstuslik aretus, kasvatus ja töötelmine ilma igasuguse empaatia ja austuseta elavasse on sinu jaoks sellisel traumeerival moel aktepteeritav?

Jah. Inimene ei tohiks ühtegi elusolendisse selliselt suhtuda, oli vastus.

Jätsin lõppu oma arvamuse ütlemata.

Mõtlesin lihtsalt omaette, et kui iga laps saab süstlatorke eest käsivarde tasuta burgeri, ongi see võikalt tapetud notsu elutöö tehtud.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: