PINK FLOYD


Oma viiekümnendal sünnipäeval, sain liigutusest härdana portsu pisaraid pühkida. Kallid sõbrad kes koos olid, said osa mu sünnipäevaüllatusest, mille tegi armas sõber Jüri. Mulle juba paarist varasemast kohtumisest tuttavad tüdrukud. Kitarri, viiuli ja lauluga olid nad juba varem üles astunud väga virtuoossete esitustega rockmuusika klassikast ning kõigest selle ümber ujuvast.

Mulle esitati PINK FLOYD-i “Breath” ja veel muudki, mis läbi emotsioonide tulva kõik üheks emotsionaalseks hiidlaineks rullusid.

Pink Floyd on üks minu aegumatu, surematu, jahtumatu ja asendamatu kirg.

Nagu oleksin selles kõiges ise mingil eriomasel moel kaasa teinud. Äkki olengi? Woodstocki aastal sündinud, loen end kuuekümnendatesse sündinuks aga kasvamine oli seitsmekümnendatel. Mu eakaaslased teavad suurepäraselt, mida meie põlvkond läbi ja üle elas ning see oli ühe sõnaga kokku võttes VABADUS. Alates vabadusest valida, kas astuda komsomoli või jätta astumata. Hakata punkariks või mitte. Käia õpilasmalevas tööl või siis mitte ja nii edasi ja nii edasi. Olla iseseisvuse taastaja ja patriootlik rahvuslane või sellesse liigse optimismita suhtudes niisama vaadelda. Me olime vabad ja musitasime pruute, kes meile meeldisid. Olime vabad ja andsime molli neile kes meile ei meeldinud ja kui läks teisiti, saime ise. Me olime nagu RÄNIRAHNUD. Tahumatud kiviklohmakad, kes pidid kogu ses parasjagu maailmas valitsevat segadust ja muutusi omal nahal tuunda saama ning oma peas läbi mõtlema. Rõhutan siinkohal veel, et meil oli vabadus ka mitte oma pead vaevata kui me seda ei soovinud või ei suutnud. See oli neetult naljakas kümnend, milles oli üks jupike väga erilist aega.

1966-1974

Varem ja hiljem sündinuid see vabadus millest räägin, ei puuduta. Oot, rahu! Las ma selgitan.

Inimene saab olla vaba nii kuidas talle vabadust antakse. Samuti nagu piiratud, võttes vastu vaid vähese sellest, mida tegelikult võiks osa saada. Kõik on mängus. Vaba saab olla siis kui oled sõltumatu. Lapsena sõltud sa oma vanematest, lapsevanemana oma lastest ning hiljem jälle oma vanematest, kui asud nende eest hoolitsema. Lõpuks aga sõltud oma lastest, kelle hoolitsust ootad või vajad. Seega on inimene sõltumatu ja vaba vaid sel ajaperioodil, kui ta ei ole ENAM sõltuv oma vanematest ning VEEL sõltub oma lastest. See on pisike killuke ajast, mis jääb täiskasvanu ikka jõudmise ja pere loomise vahele. Ma ei räägi lontrustest kes muidu on sõltumatud, aga kellele söögiraha annab isa ja kelle pesu peseb ema.

Nõnda samuti tabab meist mõningaid üks vabaduse tsükkel elus veel. See on ajapragu, milles saame olla vabamad, sest meie lapsed ei sõltu enam meist ning meie vanemad pole veel nii vanad, et peaksime nende eest igapäevaselt hoolitsema. See on see niiöelda teine noorus – VABADUS ja sõltumatus.

Vabadusest mõeldes – on’s need nimetatud ränirahnud ehk tahumatud kivimürakad vabad kui võrdleme neid kivimurrus tahutud risttahukatega? Ehk küsin otse – kas haritud inimene on tahutud kiviplokk ja looduslik kivi see teine? Manades silme ette ühiskonna ja kujutades seda müürina, arvame ilmselt enamus, et tugevam müür saab kivitahukatest. Niisiis seisneb ühiskond nagu tugev kivimüür koos oma üksikosadest. See võib olla savist voolitud ja ahjus põletatud tellistest müür. Kivitahukatest laotud bastion või siis otse loodusest leitud erikujulistest rahnudest, mida hoiab müürina koos mört. Siit hargneb mõte edasi küsimaks endalt – milliseid inimesi kaasaeg vajab, et ühiskonnana säilenõtke olla? Vabasid looduslikke ränirahne? Kivimurrus tahutud plokke või identseid ahjust läbi käinud vormiga telliseid? Ja kes on see, kes annab hinnangu – mida see või teine loovutama sunnib?

Mulle näib, et praegusel momendil, karjub kõige häälekamalt see universumi arhitekt, kes näeb ainuvõimaliku lahendusena edasi eksiteerimiseks tellistest laotud müüri. Võtame halli savi, anname talle vormis kuivades kuju ning põletusahjus vastupidavuse ja värvi. Punane või valge. Mis selles siis nii halba on – küsin ma täiesti vabana hinnangutest ja eelarvamustest…Headest tellistest saab laduda mida vaid. Vaata või Kremlit Moskvas.

Kusagil me kuuldeulatuses hõigub ka teine universumi suur arhitekt. Seesinane, kelle meelevald on valitseda vahendeid valimata. Tema võimul on mass taga ning talle ei valmista suurt väljakutset, saata tuhanded orjad kivimurdu, et seal kõvast kivist suured plokid tahuda ning müüriks kokku laduda. Neid on ajaloos palju olnud ning sel moel saavutatut võiks ehk isegi omamoodi geeniteaduseks pidada. Rahvusluseks vähemasti, sest ühtsustunde tugevust selline üksteisega sobitumine kindlasti loob. Nii idealistlik kui see viimane pilt ka pole, on sellelgi probleeme. Võtame või nii labase asja nagu asetuse ja paratamatult on ühed alumised ja teised ülemised ning sealt sisemiste hõõrdumisteni on vaid kukesammuke.

Kolmaski universumi suur arhitekt pole päris kuss ega laua kohal kookus. Tema mõistus ütleb, et korraliku mördiga sidudes, saab jäägitult eriilmelistest rahnudest lõpuks kõige tugevama ehitise. Suuremad alla, väiksemad neile toetuma ning nii aina kõrgemale, väiksemaid endi õlgadele upitades on kasvanud tuhanded rajatised kogu maailmas ka ilma mördiga kokku mätsimata. Võta või kiviaiad. Oma arhitektoonikas absoluutselt organiseeritud süsteemid, mille iga viimane kui detail sealsamas on kordumatu.

Kui võtta kiviaiast üks kivi ja viia ta süles eemale ning tagasi loodusesse, võib tema asemele müürile minna kes tahes muu – kui ta sellele kohale sobitub. Niisamuti on ka rasketest kividest tahutud ehitusplokkide puhul, samasugusega saab teda asendada müüris, aga tagasi loodusesse viies on ta pentsik võõrkeha. Tellistest müüri puhul saab väljalangejast automaatselt heidik. Tõsi – kui ajad on kitsamad ja olud ahtamad, suudab hea müüriladuja armastusega imet teha ning väljalangenu tagasi auku toppida, ent kõik asjaosalised teavad, et see lahendus on hädapärane. Telliskivi, kes müürist välja kukub ja tagasi maapeale satub, on seal juba võõrkeha. Kõigi ümbritsevate vabade kivihingede ja tahutud rahnude keskel on tellis õnnetuke lihtsalt ehituspraht, mälestus millalgi olnust. Tal pole vanemaid ega päritolu, ideaale ega püüdlusi, sest ta on vormilt kuju ja põletavalt tulelt petliku igavikulisuse saanud detail. Temaga on vaat et kõige enam vaeva nähtud, aga üksikult võttes on ta lihtsalt telliskivi, millega halvemal juhul on vaid kellelegi pähe lajatada. Temast ei tee enam midagi, ta ON.

See on puhtalt minu arvamus ja tunne, ent kuulates Pink Floyd-i kultuslikult ikoonilist hitti, valdab mind pea alati just see kutse ning tunne. Tung tunda endas midagi enamat kui tunneb üks tellis seinas. Ma ei anna hinnangut seinale mis peab seisma kindlalt püsti, ma sündisin sel kümnendil, kui ühiskondi hakati ehitama tellistest ning see on meie saatus. Sellest Pink Floyd laulabki – kümnendist, mil see ehitus käima lükati. Hiljem leiti, et palju ökonoomsem on luua püsiva asemel ajutist ja pealtnäha suuremat rikkust ning telliste tootmine suri koos meistritega kes savist kive põletasid. Tulid Cyproc, Fibo ja teised nende sõbrad ning ühiskond sai teine. Tead kallis hing. Ma ei mõtleks sellest, kui ma just praegu ei loodaks kogu hingest, et järgmised tellijad pöörduvad universumi suurte arhitektide poole sooviga hakata jälle kivi armastama. Kivist looma ja ehitama ning kivisse raiuma.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: