Aprillis 1986 kui Tšernobõlis tuumareaktor õhku lasti, kattus mõne päevaga kogu Euroopa taevas reaktiivse saastaga. Oletati õigesti, et aastateks. Niisamuti põhjavesi, põllud ja rääkimata inimasustustest. Üleliidulised stratkommi eksperdid koos nõukogude partei- ja julgeolekuorganitega esmalt vassisid ja varjasid, ehmatasid siis kogu maailmal pasa lahti ja viisid seejärel läbi katastroofi likvideerimise suuoperatsiooni, mis maksis kümneid miljardeid, rääkimata sadadest tuhandetest surnud ja raskelt haigestunutest ning miljonitest ohtliku kiiritusega kokkupuutunutest. Naeruvääristati, isoleeriti ühsikonnast või tühistati kõik, kes julgesid midagigi parteimeedia jagatud informatsioonist erinevat rääkida või mõelda. Omade keskis räägiti Tšernobõli teemalisi anekdoote ja masiiliselt suurenenud elujõus noorte inimeste suremus vähkkasvajatesse kirjutati tubaka, alkoholi ja tervisespordist viilimise arvele. Väärarengud kõikides kiirgusega kokkupuutunud eluvormides muutusid kinniste asutuste teadusuurijate järgmisteks uurimisobjektideks ning sellest õpiti…Mõni maavara ja selle kättesaamine on lihtsalt nii perspektiivikas, et maapind selle kohal elutuks šahtiks muuta, pole globalistidele haram. Küsimus on lihtsalt selles, kas on mõtet rajada tuumavarjendit, kui puudub soov katastroofi korraldajatest sitapeadega, pärast pauku koos edasi vegeteerida… see on kõik mida täna teha saab, peale keemiat täistriibutatud taevafotode jagamise sõnavabaduse lõpuõhtul.

Täna, 30 aastat tagasi. Meie Jörpaga nägime maailma siis veel roosade prillidega. Sõbrad Tarmo ja Peeter juba mustadega ning Bellad, üks ilusam kui teine, üldse ilma. Kärakafirmat ei kägistanud õukonna aktsiisid ning see maksis kõikidele priskelt ja paugutas tervele rannatäiele inimestele tasuta emadepäeva pidu. Polnud probleemi, et lapsed kes kõiki sõnu lugedagi ei oska, võivad onude kõhule kirjutatud sõna lugedes silmapilgust alkosõltuvusse sattuda. Lapsed hullasid vees, noored tantsisid rannaliival ja emad-isad ning vanaemad ja vanaisad limpsisid pikutustekkidel puhast džinni hea toonikuga. Korra järele vaatasid korraldajad ise sest komsomolimafioosode aeg oli läbi. Prügi oli kordades või poole vähem, sest sorteerimisäri polnud veel välja mõeldud ning pakenditootjad ehitasid alles rannas liivalosse. Grilliti liha mitte satikapudrupihve ja söödi pirukaid ning kellelgi polnud laktoosi või gluteeni talumatust.
Täna, 7 aastat tagasi kogesin täpselt sama mida kogevad praegu palestiinlased. Kes mäletab see teab. Ma olen kõigile andestanud, aga ma ei unusta…seda Emadepäeva
Me oleme siiamaani jõudnud, et emadepäeva nagu Brežnevi ajal Jõule, vaikselt pereringis peetakse, sest mine tea. Keegi võib end röökiva soolise ebavõrdsuse pärast kannatajana tunda ja see pole euroopalik. Kui me vanemad 30 aastat tagasi ühe globalistide monstrumi lagunedes Eesti teistest rikkamaks, läänelikumaks ja edukamaks olid sovetiseerinud. Kui toonased Eesti saadikud Moskvas püüdsid sealt tulema saada ning ukse seljataga lõplikult kinni panna, siis täna on pääs Brüsseli pleenumitele nii ahvatlev, et vaatamata sellele kui sügavale perseauku me selles liidus oleme langenud, ihkab isiklikke hüvesid janunev marksist olenemata parteist, kogu selle kaose jätkumist. Kui saaks, saadaks kõik need kandideerijad ühe otsa piletiga ja Eestist võimalikult kaugele ning kauaks.
Armsad emad, vanaemad ja vanavanaemad. Kallid tulevasedki emad. Palun rääkige oma lapsukestega. Palun vaadake oma lastele, lapselastele ja lapselapselastele silma ja rääkige neile maailmas toimuvast tõtt. Sellest, mida te tunnete omaenese südamega ning mis teie hingele muret ja haiget teeb, mitte võltshoolivusest nõretavat jampsi ega uusnormaalsuste hukatusse viivaid hallutsinatsioone. Sest sedasi edasi minnes ei jõua enam kuhugi. Kallis Vincent, pojake – sul on maailma armsaim ema, nagu minulgi. Ma helistan tänagi emale, nagu ma teen seda kõikidel muudel päevadel kogu aasta. Sest see viis minutut on mul alati, igas päevas. Ma ei pea emadepäeval mõtlema “mida täna küll emale kinkida” nagu lahendusi loetlev kaubakatedraali kommertskommunikaator mulle meelde tuletab.

Röökis meestejõuk

Seal polnud mingeid rahvahulki, nagu on kujutatud ajaloo käsitluses või Uues Testamendis. Seal oli vaid väike punt uudishimulikke mehi, kes igale sündmusele kohale tulid, sest seal sai midagi hamba alla või koju viimiseks kaasa võtta. Mehed, kes vaatasid maailma sellisena, nagu nad teda näha tahtsid. Mida nad näha tahtsid, otsustas aga üldjuhul keegi teine. Väljast ortodoksed vagatsejad, seest saamahimulised liberaalid, kellest enam kui kolmveerand polnud teinul läbi tsirkumtsissioonigi.

Löö ta risti

Hüüdsid nad ettehõikaja järel kooris, ega teadnud täpselt isegi seda, kellest üldse käib jutt. Pilatus teadis, et selle mehe saatus on tema käes sedavõrd, kuidas ta end ise üleval kavatseb pidada. Pilatusel oli mees, kelle elu üle otsustamine ei andnud talle otseselt midagi. Lihtsalt üks järjekordne jesuiitide määratud märter. Neid jagus kogu impeeriumis teisigi ning tähtpäevade puhul mängiti ikka dramaatilisi stseene, kus imperaatori esindaja suuremeelselt armulikkust üles näitas. Nagu ametnikule omane, saatis ta ka Jeesuse “toimiku” edasi Herodesele, et oma käed puhtaks pesta. Jah, tõsi – Pilauts saatis Jeesuse Herodese juurde ja pesi oma käed just siis puhtaks. Kätepesu stseen on teoloogide poolt Uues Testamendis mujale tõstetud mitmel muul põhjusel.

Ta on valetaja

Sisistasid preestrid ning raske oli sellele vastupidist väita. Sedasi on see alati käinud, sest öelda, et keegi ei saa aru mis ja kuidas on õige, heidab varju neile, kes selle eest on seatud vastutama – kogu süsteem. Õpetajad ennekõike, kes peavad ka kõige sitkemast puust koolutama selle, mida ühiskond ootab. Keda ei suudeta, “saadetakse erikooli”. Ja kui üks mees ühtäkki inimestele hoopis teistsugust juttu räägib kui peaks, on ta valetaja. Sest temalt küsides, kas sina oled Jumala poeg, ei soovita mitte vastust, vaid valet ning selleks on ükskõik mida ta ütleb. Seepärast vastaski Jeesus – sina ütlesid seda ja Pilatus solvus.

Procula (lad) ehk prokuraatori partner “Claudia”, kelle mälestuspäeva ei tähistata 27ndal oktoobril kuigi seda väidetakse tähistatavat, on Uue Testamendi järgi Pilatuse kes pole kunagi abielus olnud, naine. Mida olekski olnud Jeesusel selle geipaari dominantsele poolele vastata? Mis siin ikka keerutada. Kõik toimunu kordub ajaloos oma kindlate sündmuste jadas aina uuesti. Prokuratuur valitseja armastava partnerina püüab ta igal võimalusel ja igas olukorras alati puhtalt välja vedada, nagu kardinalid paavsti. Naisi ei lasta sinna ligilähedalegi ja nii teavadki elutõde tegelikult üksnes nunnad. Ainsad pühakud ehk pühitsetud naised kes pühendunud märtritena loobuvad sünnitamast.

Mida iganes sa teed, teed sa Jumalale

Ütles mulle kord Püha Eelkäija Skiitas õde Theophilia, kui palusin juhatust elu teelahkmel. Teed head, teed endale. Teed halba, ikka endale, ütles ka Paunvere kiriku kellamees Kristjan Lible Saare talu perepojale Arnole. Kas Jeesuse avalikku ristilöömist ning mõnitavat õigusemõistmist kordasaatnud teadsid seda? Enesestmõistetavalt. Teadsid vägagi hästi ning teavad täna ja tulevikuski, et Fiat iustitia, et pereat mundus.

Kuidas sa usud mehesse, kellel on võime saata korda imesid, aga ei tee seda mida ükskõik kes teine tema asemel ette võtaks? See mees on valetaja, poolearuline või meeletu, sest kujuta vaid ette millist rikkust ja võimu ja au võiks ta omale lubada, aga tema…

Tunnen iga ihurakuga, mida tundis Jeesus ja tänan Sind selle eest Isa!

Inimene on pentsik. Kui mõelda sellele, mil moel ta oma arusaamades kulgeb ja milliseid pidemeid enesele loob. Üks seesugune on igikestev dilemma ja ükskõik millises situatsioonis kerkiv “kohustus” kellelegi kingitus teha. Mida kinkida?

Milles küsimus

Ma armastan seda sõnapaari. Milles küsimus (jätan nimelt lõpust ära kirjamärgi, sest selle otsa sobib nii punkt, küsimärk kui hüüumärk. Kuid enne veel, kui sellega edasi minna, klaarin ära ühe asja.

Nimelt selle, et miks pagan võtaks, on emekeele õigekirjas see jabur topelt-Ü pööre. Mis kuradi süüa, püüa, müüa, lüüa ja nii edasi?

Ma tahan süia. Ma püian kala. Ma kavatsen müia ning kui tarvis lüia. Ma mõistan, et olid ajad kui kirjaoskus tõstis inimese teistest kõrgemale ning seepärast mõtlesid inglid välja mooduse omavahel salasuhtluse pidamiseks. Kirjutades seda mida öeldakse hoopis teistmoodi kui see kõlab. Aga mis oli ajendiks või tõukeks, et meie keelemehed otsustasid et püüavad selle kõlalt koleda üütamise maha müüa ning siis kõhud täis süüa ja lulli lüüa? Ahh, las sitt jääb, mis seal ikka.

Ütleksin et mulle meeldib, kui leiduks minuga liitujaid, kellega võiks üheskoos süia ja aega surnuks lüia ning miks mitte, kogu see idee ka teistele müia.

Aga siit tagasi selle juurde, et milles küsimus ning asjast mu sõbrad!

Sa oled ju kogenud seda, et kui kellelgi on eriline elusündmus, tehakse talle sell puhul kingitusi. Mida tähtsamal positsioonil persoon, seda erilisem. Mida vanem inimene, seda väärikam. Rääkimata juubelitest. Samas aga on juurdunud arusaam, et lapsele ja seda enam tema sõpradele, piisab millestki põgusamast. Oma laps või lapselaps veel, saab ükskord ikka nutitelefoni, kaapetahvli või käikudega jalgratta. Aga võõra jõnglase sünnipäevale kuhugi tsirkooniumvaiba ja sky-tümakaga mängutuppa minnes, leiab hiina värvilise odavkauba osakonnast ikka mingi kohe laguneva sitaviguri. Milles küsimus?

Küsimus mu armas, on selles, et kas see ei peaks olema mitte vastupidi? Lapsuke, poisipõnn, plikatirts, nooruk või elluastuja vajab eelseisvaks pikaks teekonnaks palju enam midagi mõistlikku kui poolsajandi möödumist tähistav keskealine, kellel kõik eluks vajalik juba olemas. Miks klapitakse ja kingitakse kallile juubilarile hinnaline maal, mille nägemiseks ta prillid ette peab panema ja juba mõne aasta pärast kellelegi pärida jätma? See võiks hoopis terve elu ja inimeseks sirgumise, ehtida kasvava kodaniku oma tuba? Just viiendaks sünnipäevaks, mitte viiekümnedaks, tuleks teha kingitusi, millel on raugaikka jõudes tõesline väärtus! Tead milleks see hea oleks? See päästaks maailma prügist, pahnast ja pasast, mille funktsiooniks ongi ei midagi muud, kui ajutiste väärtusetuste tekitatud odav ja võlts tähelepanu. Sa vaata korraks enda ümber. On seal midagi, mis on sind saatnud terve elu, lapsepõlvest alates? Ma ei mõtle asju mida ei raatsi ära visata ja millega oled harjunud. Pean silmas seda, et kui peaksid sealt ruumist kohe ja igaveseks lahkuma, siis mis oleks see üks asi või ese, mille sa kaasa võtaksid? Pole tähtis mis oludes sa oled elanud või milline on sind ümbritsev keskkond. Hinnasildid asjadel ei tee neist väärtesemeid. Küsmus on selles, kas su vaateväljas sinu ümber on midagi, millel on sinu jaoks emotsionaalselt hindamatu väärtus? Usu, kui püiad selle kellelegi maha müia, näeb tema seda hoopis teistmoodi. Niisiis ei anna mitte millelegi väärtust selle hind vaid hoopis emotsioon ja see eristabki rikkad ja vaesed üksteisest. Mittemidagi võib olla millestki märksa hinnalisem. Sõltub situatsioonist. Kuldkell keset kõrbe, kui oled janusse koolemas maksab vähem kui kruusitäis puhast vett…

Ikka ja jälle kuulen tsiteeritavat mingi ajaloost kuulsa orjapidaja loosungit, et pole tähtis, mida annab riik sinule. Oluline on see, mida annad sina riigile…

Ehk kokkuvõtvalt – kuni suudad rügada ja makse maksta – ela. Kui sinust enam töölooma pole, vaata ise. Riik ei pea sind, vaid sina riiki toitma. Riik see olen mina, nagu ütles üks teine ajaloost tuntud orjapidaja.

Mida siis kinkida? Vastus on lihtne. Seda mida soovid.

Ja see ei tähenda, et kingi mida tahad, vaid seda, et kui kingid, siis seda, mida sooviksid endale. Kui sa ei vaja midagi, ära kingi midagi. Kui tunned puudust, anna ära oma viimanegi. Sest vastasel juhul jääb su toit mida külalisele pakud lauale, aga tema läheb koju ja sööb seal.

On sul mulle midagi?

Ma tean, sa mõtlesid praegu – hmm. Vist mitte, ma pean vaatama. Just täpselt nii sa lähedki külla ega tea mida kaasa võtta ning see kes sind vastu võtab katab niisamuti laua…

EE937700771001717427

Kirjuta sinna lihtsalt number. Nii suur või väike kui tahad. See on lihtsalt number sinu pangaekraanil. Number mis on seal selle pärast, et sa maksad selle eest oma orjahigiga et ta oleks. Minuga võid sa kohtuda ja me saame rääkida, kallistada ja naerda. Selle numbriga saad sa aga teha vaid seda, mida sa võid teha nüüd või millal iganes, oleneb mida sa soovid. Milles küsimus?!.

Seitsmes on hingamispäev

Mitte tänase vaid hoopis homse pärast, peab eilsest rääkides olema terane, kannatlik ja arusaadav

Jumal ütleb:

Ma olen olemas aga sa ei saa mind näha. Ma ei või sulle appi tulla, sest sa suhtud minusse nagu teenindajasse. Ettekandjasse, kes peab sinu ees vabandama kui toit ei maitse ja selle tagasi kööki viima, et kostitada sind sellega mis sobib. Ohh Jumal küll, ütled sa ahastades, kui midagi persse läheb, nagu oleksin mina kobakäpast äparduja.

Ta on uinunud

Nagu väike lapsuke, nagu väsinud töömees, nagu tormanud meri või lõõmanud tuli. Ta on täna üksipäini ning kurb. Nagu hooldekodus uinuda üritav isa, kelle tütar arvas et seal on parem olla kui kodus. Jumal näeb kõike. Sa oled seda palju kordi kuulnud. See on ka tõsi. Ta näeb tõesti kõike ja see on seesama mida sinagi näed, aga oma vaatenurgast. Sa ei tule selle pealegi, et Tema teab mis on mis tegelikult ning üksnes see mida on kõige raskem seletada, on täna Ta loodust veel üldse alles. Eluenergia.

Kõik muu on korrana näiv kaos, mille loomisega kurjus enam oma plaane varjamagi ei vaevu. Ta on Jumala koduaresti pannud ega suvatse enne välja lubada, kui vajalikud tingimused on täidetud. Neid tingimusi esitab täna iga soovija. Tee nii, muidu ma ei usu on ilmselt kõige levinum. Tule ja tõesta et oled Jumal, ütleb muna kanale.

Jumal ütleb:

Hoia minu sõna oma südames. Hoia kõike mida olen sulle andnud, näidanud ja usaldanud sest keegi peale sinu ei mõista seda nii nagu meie kahekesi omavahel. Need kes ütlevad end minu sõnumi kuulutajaks, räägivad minust kui surnust, kelle vara nad nüüd heldelt pärijate vahel selle järgi jagavad, kui teenekas, kuulekas või kannatlik igaüks on olnud.

Niisuguse jutu eest on ennegi karistatud

Põhjuse selleks leiavad need, kellel on soov ja voli tunda ennast võimukana. Sel pole aga Jumalaga mingit pistmist. Mitte kõige vähimatki. Neile sobib Jumal kes nagu vanainimene veedab päevi hooldekodus. Nad kulutavad harva oma enese päratust varast. Enamasti röövivad selle, kas mõõga või maksudega ja ehitavad endile siis pühakojad. Seal hõljuvat Juumala vaim, kui olla vagusi ja uskuda.

Hommikust, Tõnis. Ma mõtisklesin meie jutuajamise peale ja hakkasid liikuma pildid silme ees. Nägin rahvast liikumas ja endile paikajäämise kohta valimas. Nad tulid kagunurgast ja liikusid loodesse. Nagu kaduvikust lootusesse, alt paremalt, vasakule üles. Nagu päike, kui vaadata seda kõike ilma ajjutaotud asjaoluta mida teadus ütleb. See rahvas liikus oma Jumala juhatust mööda ning edenes teekonnal jõudsalt edasi. Nad nägid elu oma kõikides toonides ja kogesid värve, helisid ning lõhnu, mis neid tervitasid ja teele saatsid. Siin nad peatusid. Oli hea hingata, sest õhk oli puhas. Oli vett, milles rikkalikult kala ja mis kõlbas joogiks. Sademed kastsid põlde ja päike andis kasvujõu. See oli Põhjamaa Šveits ilma lumiste tippudeta. See oli Niiluse delta viljakas põllumaa õhukese mullakihina paekooriku peal. See mis pae alla peidetud, oli Jumala and. Vertikaalne eneseteadvus, see mis puudel kes meist kõrgemaks kasvavad. Puud seejuures ei küünita end teiste eest valgust varjates taevale ligemale. Põlispuud põhjamaal on antud arusaamise märgiks et mõista. Mõista et kõik mis tähtis peab jääma peitu. Juured on tähtsad ja puu teab seda. See rahavas sai omale Põhjamaast tükikese. Siin on vähem järvi ja metsa kui Finlandias (Fin-lõpp, landia-randumine) aga rohkem saari ja sood ning raba kui Latvias (Late-piim, Via-sedakaudu) Sest rahvast said sadadeks inimpõlvedeks järeltulijatele tarkust edasi andvad jumalad maapeal, kelle sõjakus seisnes soovis võistelda heategudes. Nii muutus töötegemine igal elualal neile au asjaks. Taheti teha permini iseendastki ning sedasi see rahvas kasvas. Koos oma emade laulukeele ja isade maa-armastusega. Ma jagan MAA bioloogilistele mehena sündinutele vastsündinust ätini, ütles nende Jumal. Sama suure tüki mõttelisest MAA-st mis on sulle sünnijärgselt kuuluv tükk mida sümboliseerib kunagi su kalmuküngas. Seal saad sa tagasi algusse ei mujal. See tähendab, et sul on mille eest surra – seesama plats, kuhu sind matta. Mida uhkem sa oled ja mida suuremaks sa oma suguharu sigitad, seda suurem on sinu vastutus kõigi nende jaoks hauakoha jagu maad vastutusele võtta. Sa pead seda hoidma rohkem kui iseennast ja temast hoolima.
See pole lihtsalt krunt. Maatükk, mis on praegu minu jaoks mu sünniõiguse järgselt olemas, oli kunagi mu kauge esiisa oma. Me anname seda põlvest põlve vanaisalt kolm põlve ülespoole edasi koos vastutusega selle maatüki eest. Kes on see mees, kes tuleb minult selle eest maksu küsima? Kes või mis isand tema on, et ma oma sünniõigusega saadud maal elan ning töötan et ennast ära toita ja igast pätsist üle poole talle loovutama? Ah et tema on sellesamuse mistahes ameti peadirektor ja sellesamuse ministri kõva käsi? Aga tema alluvad? Ja nende alluvad ning nende omad? Kellele teie oma teenistusest selle osa loovutate, mida Jumal on andnud külluslikult? Ma võin öelda, et jah ma tõesti olen parem mees. Mu sõbradki on paremad mehed. Meid mehi, ühendab täna see, et oleme valmis jääma tõe juurde ega kibele saama osa oma venna varast endale. Nii söandan öelda, et kogu see ümberlõikamissabat, milles mehed loobuvad mitte habamest ja juustest vaid munadest ja moraalist, ei laasta midagi Jumalikku. Vaid üksnes inimeselooma pimedat poolt, millele saatan oma (nuti ja meediumiekraanide) valgust näidates võltsheadust loob. Me oleme väga vastutusrikkal hetkel tunnistajateks sellele, et me saame Jumala plaane kogeda vahetult, nagu kõik need, kes enne selleni on jõudnud. Poleks seda kõike, jääks valetajate käed rüppe ning tõde ei paistaks enam väljagi. Tõde on juurtes. Tungis ja tahtes elada kartmata enese pärast ja vastutades oma hõimu eest. Nii, nagu on tavaks valitutele, isandatele ja tõstetutele. See on meie kaugete esi-isade vaimne ja hingeline side meiega ning nende side aegade algusega. Jumal on armastus öeldakse. Mina julgen öelda ja tean et Jumal oma lapsega ei pahanda – Jumal on mälu. Meeles pidamine. Meeles, millele nagu vundamendile laotakse kõik ülejäänu. Me teeme nii, nagu Tema teeks meie asemel. Seega ongi küsimus üksnes see, kas me soovime olla kohtumõistjad? Hetkel on see minu meelest põhiküsimus – kes võtab omale õiguse olla kohtumõistja? Ilma igasugu retoorikajamata. Konkteetselt – kui ma oma rahulolematuses tahaksin muutust ja mõista kohut nende üle, kes rüvetavad maad, meelt ja taevast – pean ma end Jumalaks. Kes on aga see, kes tuleb ütlema, et ma olen valedel jälgedel ja teelt eksinud? Keegi kes tulnud minu üle kohut mõitsma, pidades ennast Jumalaks. Mõte sellest, et kogu universum on vaid molekul Jumala kehas, ongi kõik nii kuis peab. Teisiti ei saa see lihtsalt olla. Armastan Sind hea sõber ja Vend ning tänan, et oled koos minuga ses molekulis Jumala kehas.

Kõrgemale ei pääsenud sest järsaku servad pragunesid puude juurte aetud pragudest ning igas suuruses ränikivikamakad mis näisid püsivat igavesti paigal, olid petlikud. Siin seal tüvedel oli täismehe õlgade kõrgusel näha karuküüniste vaiguseid lõikehaavu. Jäime varjesse, teades et see võib võtta päevi. Jäiselt koolnukülmi päikesetõuse peale kangeks tegevate ööde unetuid ootusi. Karu ei tule kui tunneb midagi mis võib osutuda pingelisemaks kui nälg. Karu taju on kolmemõõtmeline. Sestap näevad ta silmad neidki pilte mille panevad kokku ülejäänud kuus meelt. Karuema suudab oma tiinust juhtida ning otsustab juba paaritumisel, mitu poega talle sellest sünnib. On olud oivalised siis rohkem, kehvade aegade tulekut tundes valib üheainsa. See on metsakuningaema privileeg, elada teadlikult tulevikku luues. Kolmas öö pani mu kannatuse tõsiselt proovile. Kaasa võetud toit oli otsas ja keha küsis kemmergut, sest vähimgi kehast väljunud lõhn levinuks nii kaugele, et muutnuks mõttetuks kogu ekspeditsiooni. Korraga lõi järsaku all valgeks. Kestis nii umbes kolm-neli minutit ja haihtus siis hallaöhe peenikese valguskiirena maa ja taeva vahele. Kuninganna on otsustanud. Ütles Shebwa ja näitas üles tõstetud sõrmedega, et sünnib kolm karupoega. Suur Karu on siinpool Siriuse vööd elavaile rahvastele Põhjanelaks. Täht oli sündinud.

STELLA POLARIS

Viiskümmend Viis. No ja mis siis? Elupäevad antakse meile nagu bumebrangid. Ükski neist ei lenda tegelikult mitte iialgi tagasi ja süüdi pole ei bumerang ega viskaja. Õieti pole kogu see legend, viskaja jalge ette tagasi lendavast vigurist midagi muud kui teadmatuse tõlgendus. Bumerang tuleb tagasi, kui keegi tema leiab ja oskab lugeda omaniku märke sellel. Nagu meil siin Läänemere äärsetel rahvastel pere- ja talumärgid, mis millegi kellelegi omistasid. Pimedate punktkirigi on bumerangilt võetud, sest peremehe tähistust viskeriistal peab suutma lugeda ka sõrmedega ning seda kunsti omandasid aborigeenid sajandeid kui kirjaoskust. Viiskümmend Viis. Aeg elus, kui illusioonid panevad muigama ja vead mis silma hakkavad, ei eruta, et neid parandama asuda. Kui mõelda, mida on selles eas kaotada, siis on korrektne vastus – ükskõik mida. Niisamuti nagu ka võita. Ükskõik mida. Sõidan varahommikul sünnilinna ja lähen Vanale Linnakalmistule. Perekonna hauaplatsile, kuhu matsin kümmekond aastat tagasi oma armsa isa. Me leppisime nii kokku. Juba väga ammu aega tagasi. Et olgu mis on, oma ühisel sünnipäeval tuleme kokku. Oma isale viin küünla, oma emale lilled. Nii on see aastakümneid olnud. Teisiti ma ei kujutaks ette. See on minu bumerang. Punktkiri, mida kinnisilmi ja sõrmeotstegagi soravalt suudan lugeda. Tuhande üheksasaja kuuekümne esimesel aastal lõi Ervin Drake loo, mille esialgu tõi kuuldavale Bob Shane Kingston Trio-ga. No sa juba tead. Loomulikult kõlab su kõrvus juba Frank Sinatra hääl ja “..it was a very good year”. Tunnistan, see muusikateos on olnud üks mu salajasi lakmuspabereid, sest igas salmis vaetav vanus ja sellega seonduv ning kaasnev, on olnud ehmatavalt täpsed ettekuulutused. Scorseselik “goodfellas” mehekskasvamise ajal. Sohvrid, läikivad limusiinid ja eliitblondiinid elujõu õitsemise aegu ning elusügis. See mis kui kauahoitud ja väärikas vein end mõtiskeldes mekkida laseb. Ma saan Viiskümmend Viis ja neist kes käisid mu viiekümnendal on kõik alles. Osad oma eluga omas maailmas, teised asendunud uute sõpradega, sest vahel lähevad teed kõrvuti kraavidega ja neisse langeda polegi teab mis kunst. Väga palju on tegelikult muutunud selle viie aastaga alates kahetuhande üheksateistkümnendast. Palju on tulnud tunda, et ilma sünkroontõlketa ei ole võimalik enam paljude inimestega suhelda. Mõnega ei olegi enam midagi rääkida, sest pole midagi küsida. On kadunud mõõde, milles mõtlemine on mõista soovimise eelduseks. Pean silmas mõtlemisprotsessi kui suhtlusvormi maagilist mõnutunnet. On jäänud need, kes nagu minagi ei ole näiteks kosmoseraketiga ilmaruumis lennanud ning ei põe seepärast absoluutselt, kas maakera on ikka ümmargune, sest seda saab vaid oletada mitte lõpuni raevukalt üht ja ainust pähe taotud tõde kaitstes. Mis seal siis veel neist asjust rääkida, millest oleneb enese käekäik ja heaolupakett ning milles truuduse tõotuse tõsidusega peab vastavalt pooltevalikule positsioneeruma. Viimse viie aasta jooksul sai mulle selgeks, et kõige suuremat kurja teevad just ennast heasoovijateks nimetajad. Olen sõda ja surma ning kannatusi väga lähedalt oma silmaga näinud ja kogenud. Mida on mul rääkida nendega, kes peavad sõda lahenduseks? Mida on mul arutada nendega, kes ülistavad kinnisilmi karjaimmuunsus ja teevad kõik et hävitada selle abil inimõigused? Mida on mul õppida keskharidusega noorukilt, kes rahapesuministeeriumi tankistina õukonnamaffia varitegevustest vassib? Mul pole aimugi, mille eest ma järgmine kuu elan, aga kui on valida, suren pigem iseendana nälga kui müün juudaseeklite eest oma hinge. Ma tõepoolest naudin seda, kui tülgastavalt sitt on tänase õukonna lootus või väljavaade. Ei, see pole kahjurõõm ega hingekibedus. See on progressi peadpööritav ilu, milles aina selgemalt joonistub välja inimloomuse kooreta südametus ja kaasajooksikute kuulekas hingeldamine.

Raha ja õnne on mul elus olnud. Tean ka puuduse maitset hästi. Niisiis mõtle tõsiselt kui kellelegi midagi soovid, mida ta tegelikult vajab

Oleks silmakirjalik, teha end mitte märkama tõde, härrased. Ruumis olijad kes niigi pinges, jäid sealt maalt hoopis apaatselt kivistunuks. Näis, et ka äsja avalduse teinud esineja.
Kui palju neid oleks? Küsis akna all kabinetitoolis vanim kohalviibija. Kümmekond, vastas enese ees laual selili pööratud pabereid põrnitsenud mees. Mispeale ärkas tardumusest ka esineja ning jätkas pooleli jäänud kohalt.
Me ei vaja muud, kui usutavat tõestusmaterjali ja seepärast peame laskma tuukrid filmima. Nii ametlikud, kui meie omad. See kompromiss näis rahuldavat kõiki ruumis viibijaid. Nii saame viidata hukkunutega õnnetuse eetilistele kriteeriumidele miks kõiki kaadreid kogu mahus ei või avaldada. Filmime üksnes turvakaamerate jäetud piltide alusel sobivaid kohti laevas ja seda mida peame näitama. Aga need kümmekond? Nõjatus pintsakus tegelane küünarvartele ning vaatas vastupäeva ringiga kõiki nägusid laua ümber. Laevast võtame viis, rohkem ärataks tähelepanu, vastas ennist rääkinu. Keegi ei protesteerinud. Täpsemalt antakse teile teada kokkulepitud ajal ja viisil. Te olete nüüd pardal ja see tähendab et teie otsusel tagasiteed olema ei saa. Mina räägin peasekretäriga. Saatkonnad jäävad ministrile ja teie räägite kongressmeniga. Nahkportfellide kinnitusklambrid sulgusid klõpsatustega. Kes rüüpas lõpuni liisunud kohvipõhja, kes tõttas minema et enne teisi majast väljuda. No nii, kell läks käima. Ütles ta sihverplaadil peenikesi kuldseiereid kissitades ja lükkas kondiste sõrmedega läbi tuka.

24.04.1994