“Atsjuda vsjoo bljaad”, ütles okstest räsitud telnjaška krae vahelt oksasodi õngitsev soldat ja hakkas külmast lillade sõrmede vahel niiskest toosist töötavat tikku otsima. Kraapis mitu tükki vastu toosi serva puruks, aga tuld ei saanud. “Sähh, võta!” ütles ülem ja tõmbas pöidlaga üle tulemasina süüteratta. Õhkõrn bensiinihaju libistas end üle poripritsmetes enkavedeelaste nõutute nägude ning suikus siis valgesse tubakasuitsu pahvakusse. Soovesi tilkus sorakil sinelitest ja lirtsuvate partjankade hõõrumisest tulitavad labajalad lääpas kirsavoides tundsid kuidas talv kevade eest kontidesse peitu tahab pugeda. “A možet utanul bljad? Aa?” Püüdis keegi karistussalga sabas mingitki lootust tekitada. “Da pašol tõ, tšmošnik” sisises ülem ja lükkas pepešaale kaitseriivi peale.
Käis tuim tugev tümpsatus ning heleroosa suur pilv ihusooja inimverd paiskus pöidlasuurusest rebitud august nahkmantli seljas õhku. Alles siis tuli pauk ja seejärel kärgatav kaja. Hääletult, suu poolviltu irvena nina all ja silmamunad tardunult poikvel, langes politruk küljega vastu nätsket lepatüve ning kooldus siis kiiresti käginal känkaraks laukavette. Soldatid viskusid pokude varju. Kes kuhu ning hakkasid igaüks ise suunda huupi paugutama. Mets kajas laskmisest ja põleva püssirohu kärsahais seisis õhus, märgade tüvede vahel.
Johannes – Voldemar Siitse tundis seda kanti nagu oma taskuid. Ta oli laskekaugusest ammu eemal, kui punaste püssipaugud harvemaks ja viimaks vakka jäid. Pistnud paikatekki keeratud Magnumi Pollikaarli Kristjani mahajäetud metsaonni peidikusse, pesnud pärna külge kinnitatud kätepesuloputi tila all karge veega käed ja näo, läitis Hirmus Ants paberossi ning kuulatas. Kägu kukkus. Mees luges ja ütles siis vaikselt endamisi: “Üksteist…”

HAARANG
80x80cm
Lõuendil
1949€

Virvit saatis terve lapsepõlve üks suur unistus. Unistus maast, kuhu tahaks kord minna et seal lihtsalt ahhetada ja ohhetada. Ta oli seda piltidel näinud ning enesele aina uusi ja uusi episoode mananud. See maailm mahtus meremehest tädimehe kusagilt toodud paksu raamatusse, mille pealkiri oli Otto. Seal olid peamiselt ainult pildid ja mida kõike seal ei leidunud. No põhimõtteliselt kogu eluks vajalik, et mitte öelda kõik mille olemasolu teeks paugupealt õnnelikuks. Virvi ei olnud seejuures pöördes, et rabaks või krahmaks kokku kõike mida Otto raamatus näha. Ta oli teadlik ja nutikas plika ja isegi tirtsu eas ei ihanud ta valimatult kõike. Ta soovis ainult seda mida vaja. Kui Virvi täisikka jõudis, olid saabunud uued ajad ning kõik see, mida lapsena sai õhates unistades Otto raamatust vaadata, laius nüüd loendamatutel lettidel, ole ainult mees ja vaata kust raha saada et kõike mida tahaks, osta võiks. Oma esimeste vahetatud kroonide eest teadis Virvi täpselt, mida ta tahab. Suklahousut! Tuttav kes Soomesse elama läks, lubas vaadata. Ükskord tuligi, otse laevast ja tõi Virvile kolm suurt purki Nutella määret. Jorma seletas, et siit võetaksegi ja määritakse jalgadele nagu sukapüksid oleks jalas. Virvile meeldis see värk.

Taevalik kann

Pastor jumaldas oraalset seksi. Saamist ja andmist, mõlemat. See oli teada kõikidele, aga tehti nägu et seda pole olnud. Lootuses, et viimane teadaolev sedalaadi akt oli viimane, elati aastaid ning viimaks ei pööranud keegi tähelepanu sellelegi, et pastor peale jutluse lõppu ja kirikukohvi, iga kord uude autosse istus ja end pastoraati lasi sõidutada. Kui kümmekond aastat tagasi käisid kirikus peaasjalikult mutikesed ja paar püüdlikku leerilist, kes kirikliku laulatuse pärast sundkorras osalesid, siis viimase pooleteise aastaga oli asi muutunud. Uus pastor oli vaat et kõik vanapoisid kirikulisteks teinud. Rõõmuga käidi abis. Leheriisumisest ja puudeteost kuni kirikukoristamise ja küünalde süütamiseni välja. Hingeõhtud luule lugemise, klaverimängu ja kookidega said nii populaarseks, et ühtäkki ei mahtunud neist osavõtjad enam pastoraadi kistukesse kambrisse ära ning õhtusi olenguid hakati pidama pühakojas. Kõik algas muutusest suhtumises seksi. Oldi lihtsalt valiku ees, kas minna ajaga kaasa, või lubada liturgiatel lahtuda ning sakramendil sulada. Need kaks kolm mutti, kes esiotsa pead koos poe juures pobisedes praostile kaevata tahtsid, jäid rahule ja vakka kui kirik läks päikesetoitele ning eided hakkasid kliimatoetusi saama, sest loobusid peenramaal koogutamisest ja andsid oma põllumaa rohekatele. Pastot ütles ka, et sõdimise asemel seksitagu. Pidades sõdimise all silmas igasugust võitlust ükskõik mille nimel, mille poolt või mille vastu. Kurjad keeled rääkisid et, ah mis neist ikka korrata. Ühesõnaga kõik sujus ja tuled pastoraadi aknas põlesid ööpäevaringselt.

Seisa seal, raisk! Ütles Faimanda kompromisse esile kutsumata. Üks samm veel ja ma lasen su kaalika seinale täppideks. Oli kuulda, kuidas naise pöial tõmbas kronksuga revolvrikuke vinna ning mees naaldus põranda külge nagu äsjavalminud võileib, avokaado, talusingi, chedari ja tomatirattaga mis kukub alati näoli. Kõik, mida ta enne oli kilevilsilmi imalalt ihalenud, oli korraga hirmutavalt suur ja ebamaine. Siidprokaadist negližee mis naise rindu pidi vöösjalt valgus, ei paistnud mehele enam pesutükk, mis eroseptiliselt ta fantaasiates kaasa mängis. Astu nüüd sama teed pidi selg ees uksest välja sitapea, ütles Faimanda. Kui peaksid tagasi vaatama või all maja ees pilgu mu akna poole suunama, lasen su kerad persevahele pateeks ja ma mõtlen seda tõsiselt. Kui mind miski ropendama paneb, siis on see sinnamaale jõudnud, et mu igasugune taluvuspiir on kaugelt ületatud, nii et lase jalga kusipea ja parem kui sa selle kohtumise nii sügavale oma peakolusse salvestad, et su jalad pigem amputeeritakse kui sa veel siia kanti kooserdama satud. Tõmba uttu nüüd. Ma loen kaheni, ütles Faimanda ja trepist alla tormav mees kuulis seljataga vaid – üks…

Ega see vana kalatööstuse hoone töölissööklasse tehtud provintsilinna ajaveetmise koht teab mis “fancy place” ei olnud. Seinad sedasama kanasita värvi emailiga roosaks rullitud ning mööbel ja muu klassikalised kaheksakümnendate koletised. Aga Gretenile meeldis seal käia ja veinitada. Lubati suitsetada, võis olla isegi oma kärakas kaasas ning mingit piletit keegi ei küsinud. Greten oli uustulnuk, aga oma toeka iseloomu ning alati pilkupüüdvate kingadega nii mõnegi kohaliku feministi vihaobjekt. Talle heideti ette peamiselt seda, et ta üksiku naisterahva käitumisnorme millekski ei pidanud ja kõikidega alati sõbralik ja seltsiv oli mis ei tähendanud seda et ta sarnaselt Ingridi, Signe, Käti ja Biankaga mehi oleks murdnud. Greten teenis oma raha ise ja sellest jagus nii koristaja, koerahändleri, aedniku kui autojuhi värbamiseks. Ta oli ostnud alevi keskel bussijaama kõrval vana Eestiaegse kaupmehemaja, teinud selle alumisele korrusele rendiruumid terapeutidele, massööridele ja muudele hingetervendajatele ning ülemised kaks korrust oma elamiseks. Greten armastas veenaudinguid ning just seepärast lasi ta oma elamisse ehitada korraliku koduspaa ehk kuuekümneruutmeetrise vannitoa. Mida kõike seal ei leidunud…vähemasti feministid teadsid sosistada.

Caramela oli üks esimesi, kes sõitis kiiresti linna kui maal elu muutus. Tal kulus vähem kui pool ennelõunat, et vanematelt kaasa saadud toimetulekuhakatus, mille eest hankida elamine ning see sisse seada, ostukeskuses ära kulutada. Ta valis omale kolm paari rinnahoidjaid ja kuued bikiinid. Korsette, sukahoidjaid ning siidnegližeesid samuti mitu. Kingadest kahed kõrged, kahed väga kõrged ja ühed madalamad ning kaks paari pikki saapaid. Läikega ja erklillast seemisnahast. Kõik muu kulutas Caramela kleitidele. Ta vahetas kaubamaja kabiinis riided ning astus nõtkelt pea püsti läbi pargi südalinna purskkaevu juurde. Võttis ulja hooga kleidisabaga sahmates istet ning heitis päevitunud jala üle teise. Kingad ta jalas rõõmustasid südamest. Täpselt tema number, täpselt õige liist. Just see kontsakõrgus ja muidugi nimigi, mille eest tuli maksta kahe tonni korraliku kuiva heina hind. Caramela jättis endale tagavaraks kaheksakümmend eurot, et jaguks öömaja ja kojusõidu rongipileti jaoks. Õhtul tagasi maale jõudes, oli kõik õnneks jälle endine.

Kõik ON MÄNG. Nüüd see algas. Ma kirjutan selle ekraanile, et nii paljud kui võimalik, seda näeksid. See on võimalus osaleda mängus kus mitte midagi ei toimu vastupidiselt sinu tahtmisele. Kõik mida ma praegusest hetkest teen, on mängimine. Ma lähen tagasi lapsepõlve. Lähen sinna kuhu ma olen kogu aeg igatsenud. Aega, kus ma olen õnnelik ega pea mõtlema, et ma olen vales keha, vales kohas, vales ajas, vales vales ja vales õiges.
Ma olen otsustanud mängida siitpeale iseendale kogu oma elu. Luua oma ellu inimesed tulevikust, kes näevad seda ideed kui enda oma ja loovad sellest muusikat, kunsti ja kogu ülejäänud elu. Nii olen ju minagi selle mõttevälgatuse saanud sealt kauguste ajaaia tagant, kus keegi vaatas tähti taevas ja mõtles et kuids seal olla võiks. Kes meist oli? Kes meist on ja kes me oleme? Kellena me kord tuleme. Tagasi tulevikku…
Palun vaata seda filmi uuesti! See on selle mängu film. See film rääkigu sellest mängust igale oma vaatajale, et ei ole olemas minevikku ega tulevikku. Selle pettuse tekitas süsteem sellega, et õpetas inimese olema “ära” eemal iseendast ja oma tõest. Petma kuni kogu see suur vale hakkas näima tegelikkus ja ehe ning muutused tunduma valed. Teitsmoodi rääkijaid hakati nimetama teisitimõtlejateks, sest need, kes tegelikult teisiti mõtlevad, vajasid energeetilist üleolekut. Sestap suunati töötava massi huvi vastavalt nende arengutasemele, kas madalate või kõrgete tunnete ning instinktide poole, neile mõistetavate vahendite abil. Kellele au, kellele kuulsus, kellele rikkus, kellele kannatused, kellele märtrisurm, kellele masimõrvari tiitel. Mida suuremat üleolekut sa minust hetkel tunned, seda madalamalt sa iseennast hindad. Mida suuremat poolehoidu või kirbet kadedust sa koged, seda vähem sa end tunnustad või ebatäiuslikuks pead. Ärme lähe seda kellelegi maha müüma, et meil niisugune mõte tuli! Parema vaadakem seda kõrvalt nagu mängu kohtunikud. Andkem punkte ja jälgigem et reegleist kinni peetaks ja korraldustest juhindutaks. Kes kaabakaks sündinud, peab seda mängu sinu maailmas kaasa mängima. Tema mängib sinu mängus seda rolli. Täpselt seda, mida sa usud ja ei midagi muud. Ta võib kanda ükskõik mis tiitlit, olla kes tahes. Sinu jaoks on ta nupp sinu mängulaual. Selle pärast ma teid kõiki armastangi. Teid türapead ja värdjad, keda ma oma eluteel pean kohtama, sest see on mängu osa. Teid, imelised ja kättesaamatud oma unistuste maailmades kes te mu mängus olete need. Ma kummardan nagu näitleja ja kummardan nagu publik, sest ma tänan teatrit. Kõrgemat kõkidest kunstidest üleüldse. Teater on kõikide kunstide ema. Teater on oma olemuselt MÄNG, ainus, mis on tegelikkusega kõige lähemalt kokkupuutuv, sest tal on MÄLU. Mälu aga, mu kallis Hannes, on jumal. Sest JUMAL ei saa olla olemas selleta et ta meelest ei läheks.
Ma olen andeks. Päriselt. Ma võin öelda seda ilma mingisuguse kõhkluseta, hirmuta seda enam. Sest ma suudan mõelda oma mängus välja ka need tegelased, kellele ma mõtlen kustes, kui olen sõprade lauast korraks peldikusse läinud. Tegelaseed, kes väidavad, et ma ei ole piisavalt andekas, et neile meeldida. JUMAL selles mängus olen mina. Mina loon sellesse mängu kõik tegelased nagu loob tegelased kunstis nimega TEATER, mis on ühtlasi kõige arusaadavam teie kõigi jaoks, kes te mul siin mängus olete. Mina olen ju teie mängus see keegi. Keegi kellele te praegu tahtmatult, virilalt või armastavalt naeratate, sest ma nägin teid nii nagu te arvasite teid suutvat näha ainult tõeline hingesugulane.
Kui sa arvad et see on jagamist väärt, siis jaga. Kui tunned, et see on tõlkimist vajav, siis palun tõlgi. Kui sa tahad sellele oma nime alla kirjutada, siis palun tee seda kartmata. Kui tahad selle kõik siinsamas unustada, siis unusta. Lahku, kui sa pead minema. Jää, kui tunned et meil on veel midagi arutada. Sa ei sure, sest kui sa usud, et meil on midagi arutada, ei kao sa kuhugi, juhtugi vahepeal ükskõik mida, sest see on MÄNG sa tead.
Mida üksmeelsemalt me suudame aru saada, et see on mäng mida igaüks mängib, seda lihtsam on igaühel aru sada, mis mäng see kellelegi on.
Hullem mis sinuga juhtuda saab on see, et sa ei saagi aru, et tegelikult ei sure sa mitte kunagi, sest kogu see värk on mäng. Su sünd, areng, kasvamine, kujunemine, armumine, orjamine, vananemine, hääbumine, kõdunemine ehk kokkuvõttes kogu selle protsessi pealtnägemine. Enda ja kõigi teiste, kelle me mängu kasa võtame. Sõltub lihtsalt kui kaasa see etendus sind haarab.
Märts on teatrikuu. Teatripäeaval on minu vanaisa sünniaastapäev. Tean seda selle pärast, et nii tähtis on teatripäev, et selle järgi jääb meelde üks tuhandest sünnipäevast suguvõsa ajaloos. Ma mängin teatrikuul et see on kõige õnnelikum, rahulikum ja toredam kuu sel aastal, sest järgmine algab esimesel aprillil ja kestab terve naljakuu! Kui kuu aega pulli tehtud naerdud ja hing ning meel tahavad puhata, tuleb roheliseks loov lehekuu ja aeg imetleda armastuse õiepungasid. Siis janikuu, ohhhissand ja püha Meeri. Kellel vähegi seisab või veel märjaks läheb, ärge mängige vale rolli. Te ei ole vagad vanurid, vaid need kes mäletvad Woodstocki. Vaata nõnda läbi kogu aasta kalendris ja püüa leida kas seal on mõni kuu, mille nimi on ohhjahheiteamiselustsaab?
Mängime! Siitpeale sinuga koos. Ma olen juba mõnda aega teinud ja ma ei kutsuks sind kaasa, kui see poleks parem sellest mida sa seni üldse kogenud oled. Mida keerulisem see sulle tundub, seda parem. See teeb mängu huvitavamaks, sest sa teed kõik et see unustada ning arvad, et oled eluga edasi läinud, kuna ühel hetkel sa seda enam ei mäleta et see olndudki oleks. Ja siis nagu peer lennukis, tuleb kusagilt sinu ninna see tunne tagasi.
Illustreetrin seekordse jutulaastu järgmise postitusega, mida siin selle all näed. See on sulle tänane järgmine sõnum. Mina teen facebooki, see on osa mängust, mida ma armastan 🙂

Meid sinuga nimetatakse kodanikeks. Pidulikumatel puhkudel, kui paatoslikke kõnesid peetakse, saame me kalliteks kaasteelisteks või armsateks eestimaalasteks. Neil puhkudel tulevad isandad klaastreppe pidi alla, hoolega valitud inimeste sekka ning kohtuvad kaamerate ees niiöelda oma rahvaga. Nad teevad äraseletatult tõsist nägu ja räägivad sellest, et ka tänasel pidupäeval peame me… Ühesõnaga me ei tohi isegi ühel ainsal päeval aastas ja oma vabadust õilistades, unustada mida me peame…

See “me” kõlab siis rõhutatult nii, nagu ajaksime nende isandatega ühtsama asja. Nii, et kui see tehtud, võime kõik koos pidu pidada. Nagu lasteloos Jussikese seitse sõpra. Aita mul see asi ära teha, tee minuga koos see töö lõpuni, katsume enne sellega ühele poole saada ja nõnda edasi kuni tuleb väljateenitud hingetõmbepaus ja saab isanda loal tööst vaba päeva. No mitte päris vaba, sest siis peame me…koos pidutsema. Olema rõõmsad ja lootusrikkad, tegema näo et missassja? Kõik on ju tore, sest see mis meil on, ongi vabadus ja selle nimel me peame…

…mõistma, et piirangud ja keelud on hädavajalikud, et taastada ruttu vabadus

…uskuma, et pakutud kiirlahendus on tõestatult parim, et kaitsta oma keha

…hoidma teineteist, ostes tõendeid tõestamaks, et oleme terved ja ohutud

…hoiduma tervetenagi üksteisega kokkupuutest, et takistada nakkust

…koguma lõputuid annetusi, et maksud saaks nimetada heategevuseks

…leppima aina suuremate trahvidega, et tagada liikluse turvalisus

…usaldama uudiseid, et olla kursis pingutustega mida valitsejad teevad

…piirama oma kulutusi, et rasketel aegadel oleks midagigi millest loobuda

…palvetama, et Jumal aitaks isandatel kõige õigemaid otsuseid teha

…kartma ise ja hirmutama neid kes ei karda

…lubama endaga teha mida iganes kellelegi pähe tuleb

Mu emakeel on nii sõnarikas, et võiksin seda loetelu sellest, mida me peame, jätkata kuni Päikseloojanguni ja terve Öö takkapihta.

Tänavu möödub sada aastat esimese detsembri mässust. Mõistagi kui üldse, puudutab seda ehk mõni ajaloolane oma raadio- või teleesinemises ja räägib kui kollaborantidest punaterroristide katsest haarata Eestis võim. Sada aastat tagasi detsembris, hakkasid Tondi sõjakooli kadetid ning see osa sõjaväe ja politsei kaaderkoosseisust, kes läksid kaasa Landeswehri ristsetega kindral Ernst Põdderiga, riigipöörajatele vastu. Punaste perselakkujad peksti laiali ja pealaamendajad valati kõigile meelde jätmiseks Toompea nõlva all betooni.

Mõte teiste töö ja saavutuste najal lõbusalt prassides elada jäi aga endiselt alles. See on lihtsalt nii inimlik ja loomupärane. Olla õigel ajal õiges kohas. Ronida krusakasti ja rääkida röökivale pööblile, särasilmis lapsukestele, noortele emadele või tööd rabavatele meestele sellest, et me peame…

…tegema veel selle ühe, kõige viimase pingutuse.

Tung teistele öelda, mida nad tegema peavad, sõnastades see ühiseks pingutuseks, ongi võimu põhitunnuseks. Alates liivakastimängudest kuni mulda sängitamiseni. Alati ütleb keegi “me peame” ja teised teevad mis kästud. Kui liivakastis saab veel mingi vanuseni mängu katki jätta ja teise liivakasti minna, siis sealt edasi kuni hauani tuleb teha…

…see asi ära, mis kästakse, palutakse või pannakse tegema. Nimetada see vabaduseks ongi ainus vabadus, mis inimesel on. Kui sellist vabadust hindavad indiviidid otsustavad rajada oma riigi, nimetatakse seda mässuks. Ülestõusuks, revolutsiooniks või millekski seesuguseks. Jah, just see ongi riik – tegutsemine oma isikliku heaolu, hüvede ja ellujäämise nimel mistahes vahendeid valimata, nimetades seda panustamiseks ühiskonda. Mida rohkem sarnaselt mõtlevaid kokku saab, seda keerulisemaks läheb neil kes mõtlevad teistmoodi. Neile antakse vabadus valida. Kas kannatad ära või kannatad.

Kui kannatajaid saab nii palju, et neist kujuneb ühiskond, ongi sündinud RIIK ning jälle keegi kusagil peab selle ära kannatama. Peab…

Me imekaunis emakeeles on kohustusel mitu sünonüümi. Peab ja tuleb. Selle peab ära tegema ja see tuleb ära teha, siis…

Millal siis lõplik vabadus tuleb? Õige vastus on, et siis kui peab

Jõudu meile elamiseks ja aru selle saamiseks!