Kui keegi jutustab sulle mingi loo, võib täiesti vabalt juhtuda nii, et sest loost kumab miskisugune sõnum läbi ka hoopis teises kohas, teises situatsioonis ning kontsekstis. Mulle rääkis kord ammuilma sõber ühe loo. Loo sellest, kuidas ta oma pojaga SPA-s käis. Et sealsamas kõrval ka ujumisbassein, läks noor papa pojaga sinna. “Issi, issi – kas ma palun tohin siit basseini hüpata?” Küsis poiss. “Jaa muidugi” vastas sõber ning poisike rajataski plauhhti sinisesse hiigelvanni. Sealt mööda roostevabast torust redelit taas kaldale roninud, küsis poiss kiirustades, et ta tahaks veel. “Issi, palun kas ma tohin veel vette hüpata?” Ning isa lubas. Kui poiss kolmandat korda isalt vettehüppeks luba läks paluma, vastas isa, et hüpaku või sada korda. “Eeiiiiiiii, vastas poisike. Ma tahan ainult ühe korra hüpata. Üks ainuke kord veel! Paluuuuun!!??” Anus poiss nagu kana kelle pea on juba pakul. “Ma ju ütlesin, et hüppa kasvõi sada korda” veenis isa om pojakest, aga see näis muutvat asja ainult kriitilisemaks. Poiss oli pea nutma hakkamas ning rippudes isa randmes, anus uut ühekordset luba vettehüppeks. Nii kestis see pea kogu nende isa-poja puhkepäeva seal basseini ääres. Poiss sai alati loa hüpata vette, kui ta seda isalt tungivalt mangunud oli. Mis sellest, et isa iga kümnenda hüppe järel meenutas, et pole mingit keeldu, hüpata niipalju kui soovi on. Poiss vajas alati just seda ühtainust, kõige viimast võimalust.

Ausaltöelda ei viitsi enam keerutada ning lolli iba ajada

Räägin otse nagu mina tunnen sest minul on ainuõigus ja vastutus oma elu ja ka sõnade eest. See, kas ta kelle tahes hoiaku või põhimõttega kattub või mitte, ei pea olema takistus. Pigem mõte, mida koos teisiti arvajatega tore veeretada, sest arukas arutelus on ju alati potentsiaali üksteise arvamuste tunnustamiseks ka siis kui need on risti vastupidised enese omadega.

Nagu Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis, kui raamatupidajal hoiukassast toodud rublakotid tühjaks said, löödi palgakassa luuk ootaja nina ees kinni ning kuulekas töölismass jäi liikumatult paigale. Kui töö ajal oli enesestmõistetav, et haamer jäi õhku või labidas hoo peal seisma, aga suitsupausid olid sovjeti jaoks osa tööpäevast, siis palgasabast suitsetama ei mindud. Rubla oli püha. Rublal oli ka eestikeelne tekst muuseas, mis ütles mitu rubla see paber su käes on. No tead, igaks juhuks, äkki inimene oskab lugeda küll, aga ei tunne näiteks numbreid või midagi sellist. Niisiis palgasaba, kus seisid õnnelikud inimesed. Ootasid roobad seljas ja kotad jalas, pea norus oma seltsimeestega järjekorras seistes, millal peaökonomist asutuse autoga tiiru hoiukassasse tegi ning uue sularaha tõi. Siis avati taas A4 aknake pruuniks värvitus kontoriseinas ja töölistele laoti nende rublad peo peale. Niisamuti, kannatlikkuse ja kuulekusega sai seda mida ta soovis, mu sõbra poeg, kes vette hüppamiseks enne iga sooritust isalt luba käis saamas.

See kõik meenutab mulle täna seda arulagedat ja täiesti peataolekuni tüürivat homoõiguste tivolit. Vabadust, mida tänane õukond serveerib kui humanismi ja võrdsuse apoteoosi, et peita roosade sulgedega probleemid, mis on palju tõsisemad kui see kas kaks sõpra täna ja loomasõber oma lemmikuga lähiajal peapiiskopilt katedraalis õnnistust võivad nõuda.

Juba ammuilma ei aruta keegi selle üle, kas või kuidas ning kellega rahuldada oma sugutungi nii, et see jääks heade kommete raamistikku. Ehk teisisõnu – tee mida tahad omaette ja kui kõhkled, mõtle mis oleks siis, kui kõik seda teeksid…Missugune oleks maailm siis, kui igaüks teeks nii, nagu mina?

Seepärast peangi tunnistama, et näen ühiskonnas toimuvat sarnasena sellega, mida rääkis mu sõber oma spaas käigust pojaga. Üks tahab oma tahtmist ja kui ta selle on saanud, tahab ta seda sama veelkord ja veelkord ja veelkord, sest ta tunneb joovastust mitte vabadusest teha mida soovib, vaid õnnetunnet teadmisest, et ta saab korraldada etenduse mille stsenaariumis on kirjas, et ta saab oma tahtmise.

Selle pärast ongi hädasti vaja seadusi mis kaitseks seesuguseid inimõigusi ja käitumusvabadusi, tümitades kaikaga pimesi enda ümber sellelele kiivalt vastu seisjaid keda ei pruugigi üldse olemas olla. Või arvad sa, et selleks ei pea täna “kapist välja tulema” et julgeda öelda – olen hetero? Täpselt nagu poiss kes püüab panna papa tundma süüd, et ta vaest poisikest keelab vette kargamast.

Keskealiste rahvastikuregister ehk FaceBook kus minuvanused oma paralleeluniversumit loovad, leidub kõike. Ma ei hakka siin isegi mitte midagi ette loetlema, sa tead niigi. Niisiis peksab seal sisse igasugust jura. Kuidas FaceBook oma patsientidele tablette serveerib ei ole mulle veel selgeks saanud, aga oletan, et see töötab umbes nii, et kui ma tänaval jalutades kogemata kübarapoe vaateakna juures seisatan, ootab mind koju jõudes õueväravas Stetsoni rekka. Ju ma siis vaatasin mingit tiktokkeri videot sellest, kuidas kaevikus kössitavatele prigožinlastele ja putinistidele drooniga granaate kraesse kukutatakse. Edasi see laviin enam ei peatunud. Iga minuti täistiksumisel tuli seda uduse resolutsiooniga propagandakino nagu purunenud torust sitavett ning aina enam ja enam jäi kõrva, et okupante ilma tseremoonitsemiseta piidriteks nimetatakse. Selle sõnause, nagu on moodne nimetada, saab tõlkida appi võetud vene-eesti-vene sõnaraamatu abil nii: näru, pasatis, helesinine, teibanussija, persevest, läbitõmmatu, püksisittuja, mudakoon, mülkareo, pederast, roosa, molkus ja raibe. Proovi nüüd teha väike testkatse. Võta keegi “telefoniraamatust” ehk lihtsustatult öeldes, kes tahes ning lajata, et ta on näru, pasatis, helesinine, teibanussija, persevest, läbitõmmatu, püksisittuja, mudakoon, mülkareo, pederast, roosa, molkus ja raibe. Vaata mis nüüd edasi saab! Tõenäoliselt klõpsatab su ekraanil üsna kohe teade sinu sõnavõttude takistamiseks konkreetse perioodi vältel, sest sinu kõnes tuvastati kommuuni standarditele mittevastav käitumine. Seega – sa võid öelda piider ainult sellele, kelle kohe maha lased, et ta sinu peale kaebust ei esitaks. Me liigume aga paraku selles suunas, et kui naljakas see ka ei tuundu, oled just sina näru, pasatis, helesinine, teibanussija, persevest, läbitõmmatu, püksisittuja, mudakoon, mülkareo, pederast, roosa, molkus ja raibe, kui näitad üles osavõtmatust või soovimatust valida pool homoabielu seadustamisel.

Andke mulle see regaal, millele ma teie nõudmisel peaksin asetama oma südamepoolse käe ning ma vannun – mul on jumala ükskõik, kes kellega mida ja kuidas oma sugutungi rahuldamiseks teeb, kui jätame tingimusteta kõrvale pedofiilid, vägistajad, nekrofiilid ja sodoomid. Ainult üks väike detail, mis siinkohal sellisel juhul täpsustamist vajaks, kas piiskopid peaksid valmistuma ka Piibli redigeerimiseks, sest kui poiss tahab ühe korra veel ja siis veel ja siis veel vette hüpata, tuleb ju isal luba anda…

Kui olime poisikesed, meeldis meile üks nali. Lasime kellelgi kuus korda järjest, öelda kiiresti “nju, nju, nju, nju, nju, nju” ning sinna otsa küsisime kiiresti – mis on Ameerika Ühendriikide pealinn…usu või mitte, sajast üks vastas Washington DC. Ülejäänute teadmine Ameerikast raamus rõõmsa pakkumisega – New York ehk “Suur Õun”

Kust see nimi “Big Apple” tuleb, sa muidugi tead?

Tahan rääkida hoopis teise loo. Selle, mis puutub igaühe teadmist sellest, miks mõnes konfessioonis ei tarvitata sea liha. Küsisin seda otse ja keerutamata oma muslimist sõbralt, kelle silmaring, teadmised ning eneseväljendus oskus on briljantsed. Nii jutustas Muhammad mulle järgmist.

Kohtunud kord kaks kitsekarjust oma karju ajades tühermaal. Et üks neist oli puutunud kokku Prohvetiga (Rahu Olgu Tema Üle) jutustas ta vaimustuseõhinaga teisele Jumala viimasest saadikust. Et teine kitsekarjus seda lugu sugugi tõena ei võtnud vaid käega rehmas ja jutu mujale püüdis viia, juhtus ime. Ta muutus oma uskmatuse karistuseks sealsamas paigas seaks. Sapsutas oma rõngas saba, liigutas sitakärbeste peletamiseks roosasid kõrvalatakaid ning nuuskis kärss kuivas mudas roka järele. Sellest sündiski muinaslegend, mille järgi on siga uskmatu vend, keda ei tohi tappa ega süüa, sest sel silmapilgul, kui ta Prohvetit (Rahu Olgu Tema Üle) usub, muutub ta uuesti lihast ja luust inimeseks. Niisiis ei ole siga rumal ega räpane loom, vaid su oma uskmatu vend. Mis omakorda kummastab puutega meie etnopärimusse, kus sea liha vennaihuks kutsutakse…

Seega, oleme jälle tagasi seal et religioonid pole kogu oma olemuselt mitte midagi muud kui Jumala eelistuste teadaandmine alamatele, et neid hirmu, häbi ja süütunde ees põlvili suruda.

Kunagi ammu kusagil Saaremaal, kus läbi ajaloo on tegutsenud kõige kirglikumad sotsid ja sovhoosnikud küsis päälinnast revideerima saabunud dermantiinmantlis punakomissar, et kui palju sovhoosis sigu on? Noor agronoom, kellest hiljem sai nõukogude Eesti esikommunist ja peale seda Vabariigi president, ei viivitanud vastusega kaua vaid teatas tõtlikult: “Umbes pooled”

Teisisõnu oli viiekümnendate aastate sõjajärgsel Saaremaal, kus peale küüditamisi, deportreerimisi ja sovhooside sundtekkimisi umbes pooled olid sead, teine pool – sügavalt religioossed inimesed. Omakorda on teada, et saarlaseks saadi suures osas seeläbi, et Vene tsaar Nikolai õigeusu tunnistajatele maad andis. Nii kerkiski Lääne-Eesti saartele õigeusukirikute võrgustik ning suur osa saarlaste lapsi said omale ortodoksi pühakute järgi eesnimed. Sealt ka see segadus, et mis mees on Svjatoslav Kurg või Ilja Rebane kuna kesse neid ikka täpselt nimetada oskas. peaasi et maad sai.

Pig Apple siin loo pealkirjas pole ei kirja- ega näpuviga. See on sea õun ehk see mis jõulupõrsale ahju pistes hambu torgatakse. Niisiis laheneb ka küsimus sellest, kuidas nimetada seda mängulist sugukirge evivate tegelaste rekvisiiti, mis nahkpäitsetega pähe veetakse et snuukerimuna kenasti lõugade vahel seisaks.

“PIG APPLE”

60x60cm digiakrüül lõuendil

Reprotrüki hind: 150€

Muidugi sa tead seda tunnet oma lapsepõlvest. Seda tunnet, et kuulates muusikat, näib nagu laulaks artist sellest, mida me kuuleme ja kaasagi laulame. Tegelikult selgub, et lauluteksti kirjutaja on mõelnud ja öelnud midagi hoopis muud. Mõistagi sõltub see teksti haakumisest muusika ja selle rütmiga, kuid pole üldse tähtsusetu seegi, et pudikeelset ja diktsioonivaba Beibagbeibe Laavjusoo Mats kaob lihtsalt suhu ja sügavale putru ning üksnes täishäälikute meloodilisest ajeetusest sünnibki asi mida transistorid tärinal tulistavad. Minul oli neid laule omajagu, mille tehistekstid paaris kohas senimaani linnukeelsed tunduvad. Aga hoopis teisest kellast on see seier, et ma teadsin terve lapsepõlve, et nõiad käivad Walpurgi ööl Bloksbergi mäel Volbrit tähistamas. Õieti oli Walburga katoliiklaste naispühak, kelle mälestuspäev on esimesel mail. Bloksberg on aga mägi Norras, mis kõigest kõla poolest on sarnane Loksberi ehk nõidade sabatiga mitte aga geograafilise pinnavormiga kusagil Preisi- või Baierimaal. Ühesõnaga kokkuvõtteks – kui oled parketikõlblik, tee taotlus, võta õukonnast stipendium või toetus ning uuri välja – see tähendab – kirjuta mingi oma lugu ja nimeta see selgunud tõeks.

Kui sul niipalju pulssi pole et selle kallal pusima hakata, mõtle niisama.

Kas sa pole tõesti kunagi tunnistada julgenud, et vahetevahel ajab kogu see esoteerika sul pildi kirjuks? Nii olemegi kes kuidas, otsustanud omatahtsi omale asjast arusaam luua ning sellesse kuni kõikumalöömiseni uskuda. Mina usun loodusrahvaste šamaanlust. Looduse pühendunud austamist ning maa-, metsa-, mere- ja tuulevaimudega suhtlemisvõimet. Ma usun šamaani kes ei otsi, vaid kes teab ning kes ei pelga öelda otse – ma ei saa täna. Ei tule välja ja kõik. Või suudad sa mulle seletada, mis imevägi on vahaküünlas või kotkasules et nad nagu trimmer ja muruniitja nupust käima lähevad ja oma tööd teevad? Šamaanirituaalil, kus muutunud teadvuse seisundis surma ja sündi sain kogeda, tuli trobikond taipamisi mis avardasid mu maailma oluliselt. Tähtsaim neist oli see, kui naeruväärselt tühiste asjade pärast me omale kannatusi, süütunnet, häbi ja hirme loome. Kui tähtsusetuks saab ühe silmapilguga kõik mis tundub elus kallis ning kui oluliseks muutub seni nähtamatu ja peidus olnu. Sellest kogemusest aastaid tagasi, tuli mulle kristallselge teadmine, et mingisugust surmajärgset ringilööberdamist ja oma vanas kodus ustega kääksutamist ei ole ega tule. Vähemalt mingi aeg, kusjuures aeg kui mõiste kaotab seal üldse oma kuju ja vormi. See äraoleku teadvustamine on nii vabastav ja kaunis, et seda niiöelda kummitama mineku kihu lihtsalt ei tule. On kergus ja vabadus ning kui alguses ongi pisut pentsik mõelda, et mil moel seal küll minuta toime tullakse…kuid siis kohe küsid sa endalt – kes? Kes need on, kes sinuta olla ja elada ei saa? Rauhhhh on sul nimekiri laual ja näod silme ees. Sa arvad, et väiksed lapsed ja vanad inimesed vajavad hoolitsust ja abi. Kui sa oled ise üks kahest, näed sa seda kõike hoopis teistmoodi. Ma mõtlen seda sinu hoolitsust, mis neile võib näida millegi hoopis teisena. Piirangute, otsustusõiguse puudumise ning vajadusena väljendada pidevat rõõmu ja tänu selle metsiku hoolitsemise eest. Teisele poole jõudes, näed sa kõike esmakordselt täiesti ehedas vabaduses. See on sedavõrd sügav et ühtäkki kaob kogu pelgus selle ees millest sa midagi ei teadnud. Hirm teadmatuse ees muutub joovastavaks eneseleidmiseks ja see on rabav ning unustamatu rännakukogemus.

Kujuta nüüd ette, et oled just kohale jõudnud. Unustanud et just hetk tagasi muigasid veel enda üle. Selle iseenese üle, kes viimased kümme aastat on mingisugust päranduseks saadud asja siidirätis ja kirstupõhjas peitnud nagu mõnd hindamatut varandust. Sa oled just maitsnud universumi maitsvamat vilja nimega hingevabadus ning sa suudad loobuda isegi seda ette kujutamast, et sul on millega lennata või vee all ujuda. Saad sa aru? Sa oled nii vaba, et see on täiesti enneolematu tunne. Sa taipad ja tunned väga selgesti, kui hästi saavad kõik keda sa endast sõltuvuses olevaks pidasid, tegelikult sinuta hakkama ning tead mis – see ei kurvasta sind! Sul ei ole seda tunnet et niipaljukest te siis mu imelist isiksust oluliseks pidasitegi. Sa oled nii õnnelik ja vaba, et see ei tekita selle kõrvale pikalt ühtegi muud tunnet. Niisiis – kujuta nüüd ette, et sa oled just sellesse kohta jõudnud. Korraga tunned sa, et miski puudutab sind. Sa ei saa aru, mis see on ja kes seda teeb, kuid sa adud, et keegi püüab sind kuhugi kutsuda. Ta käitub teistmoodi, lõigates omal sõrme otsast vere jooksma ning tilgutades seda siia sinna vehib küünlaga või sulega. Kõristab ja kolistab asjadega mis vaikses ruumis olijad uudishimulikuks teeb ning manab ette näo, et kontroll on tema käes. Sina samal ajal, ilmselgelt sellest sonimisest häirituna, peaksid nüüd vist siis mingisugusel moel sinna sekkuma. Niiöelda oma asjad kõik kõrvale heitma ja mingisse seltskonda nähtava ja tuntavana kohale tulema. Sa isegi ei tea miks. Võibolla tahab sind keegi peale surma veelkord perse saata? Võibolla keegi igatseb sind nii metsikult taga, et ei suuda uskuda et läksidki lihtsalt ära. Mis sa siis nüüd sellises olukorras teed?

Sa mõistad üht. Kui sa kus tahes, siin või sealpool jõge, ei suuda olla vaba ega sina ise, ei ole sa elus ega surnud. Sa oled sündimisprotsessis ja koged kogu oma teadlikkusega, et pead veel need ja teised asjad ära tegema, alles siis tuleb nirvaana, täiuslik õnn ja vabadus. Teisisõnu – sünnid et surra ning kogu vahepealse aja valmistudki sa kusagil kauges tulevikus elamiseks. Seal oled sa õnnelik. Sul on unistuste kodu, ideaalne partner, teistest silmapaistvamad lapsed, mugav auto, moesolev lemmikloom. Küll see kõik tuleb, pean enne asjad tehtud saama.

Miks kirjutavad inimesed hüvastijätukirju? Selle pärast kirjutavadki! Et mahajääjate süütunnet nagu pillikeelt pingule vedada. Selle pärast pöördumegi lahkujate poole sama aupaklikkusega nagu saabujategi poole. Sündijad ja surijad on suuremas soosingus. Nad on väljavalitud! Igaüks. Viimne kui üks me seast on selle soosingu saanud. Mis tähtsust on siis kõige selle kokkutassimisel, mida sul enne ei olnud ja pärast enam vaja ei lähe? Mis raevu peaks tekitama sinus kellegi plaan korjata sinult makse, et olla su valitseja? Sa teed oma laste ja vanadega sedasama mida õukond teeb sinuga – annab sulle hädapärase, et püsiksid seal kus on sinu koht ja taipaksid olla tänulik – nii ei katke kett su ahelate vahel, ori.

MAALITUD KOOSVIIBIMISED

LOUIS XIV (repro 50×50) 1250€

COGNAQ (repro 50×50) 1250€

MARGARITA (repro 50×50) 1250€

MALAARIAVAKTSIIN (repro 50×50) 1250€

LÄÄTSEKARRI (repro 50×50) 1250€

KARTULISALAT (repro 50×50) 1250€

IDULAVA (repro 50×50) 1250€

RIOJA & OLIIVID (repro 50×50) 1250€

MERLOT (repro 50×50) 1250€

RIESLING (repro 50×50) 1250€

JUUSTUFONDÜÜ (repro 50×50) 1250€

SUUPISTED (repro 50×50) 1250€

ŠOKOLAADIKOOK (repro 50×50) 1250€

AHJUPRAAD (repro 50×50) 1250€

A-NAGU ARMASTUS (repro 50×50) 1250€

GRANAATÕUNAD (repro 50×50) 1250€

AHJUJUUST MURAKAGA (repro 50×50) 1250€

SAALA & VIIN (repro 50×50) 1250€

AUSTRID (repro 50×50) 1250€

BORŠ (repro 50×50) 1250€

JOGURT & MARJAD (repro 50×50) 1250€

CROISSANT & COFFE (repro 50×50) 1250€

SÜLT (repro 50×50) 1250€

HAPUSAI & SOOLAVÕI (repro 50×50) 1250€

RUKKIVÕILEIB (repro 50×50) 1250€

KARDUL & HEERINGAS (repro 50×50) 1250€

KARJALA PIRUKAD (repro 50×50) 1250€

MAKARONIVORMIROOG (repro 50×50) 1250€

SUSTRÖMMING (repro 50×50) 1250€

PAPRIKAD (repro 50×50) 1250€

NOOR OINAS & VANAD SÕBRAD (repro 50×50) 1250€

KÜÜLIK GORGONZOLAS (repro 50×50) 1250€

ŠOKOLAADIKIUSATUS (repro 50×50) 1250€

PRUUN KOOK (repro 50×50) 1250€

FORELLISAI (repro 50×50) 1250€

PAVLOVA (repro 50×50) 1250€

MARJAMAIUSPALA (repro 50×50) 1250€

ŠPROTID SAIAL (repro 50×50) 1250€

JUUST (repro 50×50) 1250€

KOMMMORGENWIEDER (repro 50×50) 1250€

REER (repro 50×50) 1250€

AHJUTÕUGJAS (repro 50×50) 1250€

ANTREKOOT (repro 50×50) 1250€

FISH`N CHIPS (repro 50×50) 1250€

PROPPER BURGER & FRIIKAD (repro 50×50) 1250€

Loon oma maale digitaalselt ehkki kogu protsess käib käsitööna. Ma valin motiivi, ja malin nagu vanakooli maalikunstnikud, lihtsalt selle vahega, et pintsli asemel on sõrmede vahel iPen ja lõundiks iPad. Nii jääb igast pildist alles kogu ta loomisprotsess mida muidu peaks eraldi kaamerat kasutades filmima.

Mu maalid on mulle kõik viimseni väga kallid. Nad on osa minust või rohkemgi veel. Olen maalinud omamoodi hullumeelsel moel. Ärgates hommikul koos laululindudega ning maalides nii iga päev. Ma tahan olla iga pildiga valmis saades sealmaal, et saan öelda iseenesele – see sai parem kui eile, aga homme teen veel parema. Paremus seisneb endale püstitatud eesmärkide saavutamises. Nii olengi siin nähtavate maalide puhul tegelenud peamiselt materjalide ja ainete autentse kujutamisega.

Kui mind enam ei ole, saab sellest kõigest mida ma olen kunstnikuna loonud, minu elutöö. See elab oma elu kusagil kindlasti edasi, nagu ka aeg mida meenutada just läbi maalitud toitude. Hommik, kui sa ärkad ja sööd kehakinnituseks peotäie prussakaid, sest see on normaalsus, võib olla nii ja naa. Sa oled surnud ja reinkarneerunud kukena kusagil soojamaa slummis või elad selles uues maailmas ning vaatad maali oma elutoa seinal nagu muinasaega ja meenutad maitseid mis veel kusagil ajusopis alles.

Kui soovid omale minu maali – palun võta minuga ühendust. Tutvusta end ja märgi maal, mille ma Sinule maalisin, et võiksid sellele järele tulla. Pilt on kõrgkvaliteediga trükitõmmisena paspartuu ja klaasiga raamitud. Sinu pildil on minu käsikirjaline pühendus, signatuur ja kuupäev.

Armastusega,

Hannes

Tunnistan, et olen teisme-east alates jaganud üht suht kivistunud arvamust. Veendumust sellest, et kui ükskord inimkonna loo jooksul peaks saabuma päev, mil kõik soovijad saavad viia oma mure linna keskväljakule tuleriita, saab näha. Näha kui naeruväärselt väike on sinu kandam, võrreldes kõige sellega, mis on sinna riita juba kokku kuhjatud. Kujutlen, et mitmedki teevad kohale jõudes näo, et nad niisama uudistama tulid ega tihka oma pisikese murega teistele naeruks saada. Sestap ei ole minu Ki usu kogemus midagigi mis püüaks pretendeerida millelegi tähelepanuväärsele. Oma ki usu kogemust jagada võib aga sellegipoolest, et mõista selle anatoomiat, tekkepõhjusi ning tulemusi.

Ki Usu eripäraks on see, et ta eksisteerib olenemata sellest, et ta on osavasti peidetud ja tabamatu, ent samas jõuliselt igaüht puudutav kes temaga kordki kokku puutub. Ta on vahend millega saab laipu tekitamata ometi tappa.

Tappa inimest ei ole keeruline, kui tead et elu oma olemuses on suurus mis ei muutu. Kõrgus mis ei kahane või sügavus mis ei vähene. Iga surm on uue elu sünnihetk. Ka siis kui tapetakse inimene ja heidetakse rentslisse, veendumata, et tegu on tõepoolest elutu kehaga. Vahel tekib seepärast paratamatult mõte, et kas surmanuhtlus selleks tühistatigi? Selleks, et iga ilalõug saaks tunda ennast imperaatorina, kes mõistab hukka. Mille või kelle iganes. Lihtsalt. Ah see – jaa, selle ma mõistan hukka, ütleb end rahuloluga rüütanud isehakanud õigusemõistja, sest tema käes on vahend, avaldada oma arvamust sellest, kellel on tema arvates eluõigus ja kes seda sugugi ei vääri. Mõistagi hukkamõistja vaatenurgast, sest tema käes on vahendid. Vahendid, mida ta meelerahu ning enesestmõistetavusega mängeldes käsitseb nagu vesternis teevad saluuni ees täistunni tornikella konge ootavad duellandid-kauboid. Nad naudivad seda ja jumaldavad, sest nad tajuvad surmast tugevamini oma eksimatust.

Rääkisin mõni aeg tagasi oma sõbraga. Tema omab naiselikku, mina oma ehk mehelikku vaatenurka asjadele me ümber. Kõik algas sellest, et ta jutustas oma loo handraast ja spliinist ning sellest kui keeruline on leida elus inimest, kes on päris. Päris meest. Seda, kes on ideaalne mees.

Me saime omajagu liha luude küljest lahti näritud ja see oli lahe, sest vaatamata täiesti erinevatele arusaamadele, jõudsime mitmel korral vahepeatusesse, kus tunnustasime oma vaatenurga ühekülgsust või teise sinisilmsust. Ma ei hakka isegi patrama mingist põnevast arvamuste erisuse karusellist, sest tõde on see, et me jõudsime alati vahefinišini siis, kui kuulasime mida teine räägib, mitte ei kuulanud, mõeldes samal ajal oma vastulause sõnastust. Iga kord kui ma mõttega tema arvamust kuulasin, sain ma aru. Iga kord, kui ma mõtlesin tema jutu ajal omi mõtteid, ei saanud ma sittagi aru. Vice versa!

Ki usu anatoomia selles seisnebki. Enese kiusamises. Tungis jääda mitte niiväga iseendaks kui pingutuses jääda oma seisukoha juurde ka tinutuskolviga silmamune kõrvetades. Sest muidu ma ju olen nõrk. Alla andev. Heitlik. Kõikuv.

Hullem mis ki usu juures juhtub on see, kui sellest kujuneb enesekaitse vahend. Olgu siis suhtes kaaslaste või lähedastega. Ki usu viljelemine on möödapääsmatus. Alates koolist, töökohast ja ühiskonnast ning lõpetades peresuhetega. Ki usu kummardamine universaalse töövahendina on viinud inimese selleni, et ta mängeldes seda kasutab ning seejuures ennast ja teisi veenda üritab, et see pole see. Karistamatuse tunne on ki usu evangeelium. Pühakiri millest lähtuda, sest seal on kirjas kõik mis lubatud. Ki usu apostlid kasutavad ki usu kõiki vahendeid et oma religioonile aina tugevamat kandepinda leida. Nii ongi juurutatud vaat et kogu ühiskondlik arusaam koos eksisteerimisest. Me räägime halbadest asjadest seepärast, et viidata veel halvematele ja headest et juhatada teed paremani, unustades seejuures lihtsa tõsiasja, et see pole muud kui meie arusaam halvast ja heast. Meist tulenev.

Ki usu fenomeen on see, et ta surub ki usu mitte raamidesse nagu võiks eeldada, vaid vastupidi – raamidest välja. Ise ennast hägustav ja seeläbi suurema hirmu ning vastikuse läbi, suudab see muutuda viimaks üleüldiseks religiooniks. Ongi muutunud, sest tunnistus sellest on tõsiasi, et ki usu jutlustajate ees tunneb hirmu ka kõige kuulekam ki usu jünger. Ta ei saa elada, kuuldes korraga vaikust, sest tema meel on leppinud kolksatustega, mis Kolgata mäelt kostavad. Tema jaoks on kellegi ristile naelutamine saavutus parema homse nimel. Ta aplodeerib avalikul hukkamisel püstiseistes. Mitte selle pärast, et kohtuotsus mis täide viidud muudaks maailma paremaks, vaid selle pärast, et tema peakolu ei olnud seekord pakul kuhu timuka kirves nätsatusega maandus.

Ki usu kõige arusaamatum osa kui aus olla, on see, et moodsa ristisõja kaasajooksjad on õnnelikud et nad saavad ja võivad teha ära ülejäänute töö. Nad rabavad rügades selle nimel, et saada endale mitte ainult teiste töö vaid ka tasu tehtud töö eest. Tasu töö eest on vahend, et tunda ennast õige ki usu kummardajana kellele on antud voli omada. Omada seda, mis ei peaks ki usu kiriku pühakirja järgi kuuluma neile kes ki usus kahtlevad või veel hullem, seda tõsiselt ei võta. Ki usu noviitsid kutsuvad neid uhhuudeks ning susivad neid woodoo nukke nagu meelelahutusnõiad sukavarda otsaga, sest nad hingavad mitte õhku vaid püüavad seda kinni keerata neil, kes ei peaks üldse hingama.

See kõik on otsatu argus

Argus tunnistada, et isegi sitajunn oli alles ööpäev tagasi Michelini restorani kolme tärni koka meeleheitlik pongestus su Willeroy & Bock liual. Ki usu suurim õnnetus selles seisnebki. Ki usu enesele veenvaks mõtlemises läbi tegutsemise. Igapäevaselt. Argiselt. Kogu aeg. Nagu kuradi kloori lõhn nõukaaegses ujulas. Usk et ki usu baptisti õndsakssaamine ei ole seotud kuidagi sellega, et kõik saaks ristitud, vaid oleks olemas risti löödavad. Need teised. Sellest täiesti piisab.

Religioonid ei ole midagi muud kui Jumala eelistustest teada andmine

Ki usul ei ole sellega vähimatki pistmist. Ütleks et lausa vastupidi ülejäänud moraaliõpetustele, kes vähemalt püüavad. Ki usu kummardajad peavad end ise Jumalaks. Nad on võtnud omale õiguse hukka mõista kes iganes, sest muidu ripuks nad ise, jalgupidi pooduna postil, mille juures koerapulma krantside voor vahepeatuse teeb ja märgi laike tekitab.

ETÜÜDID AASTAST 2023

“DEKOLTEE”

40x40cm Signatuuriga autoritrükk digimaalist

“SUKAD”

40x40cm Signatuuriga autoritrükk digimaalist

“BIKINI”

40x40cm Signatuuriga autoritrükk digimaalist

Etüüdid Aafrikast 2022

Alustama pean kaugemalt, sest ma ei nõustu ilmselt iialgi lõpuni väitega, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. See, nagu ka enamus muust tõest siin ilmamaal on ennekõike siiski sõltuv Loojalt saadud annetest. Ma vaatan tõepoolest parema meelega Repini või Laikmaa pilti kui loen ükskõik kumma pildi kohta kirjutatud iba. Niisamuti loen ma pigem need tuhat sõna Anton Hansenit kui vaatan kellegi otse pütist lõuendile laiali hõõrutud akrüülvärvi.

Niisiis. See leidis aset veidi rohkem kui kümmekond aastat tagasi, kui toonane Kuperjanovi pataljoni ülem mulle helistas ja nõu küsis. Olin Kaitseväe teavituskeskuse ülem ja seda tuli ette sageli, et andsin tänaseks päevaks stratcom-iks nimetatud kõige pühama teabetempli subordinatsiooni reeglit rikkudes inimlikku nõu. Mind usaldati minu kogemuse pärast, sest olin enne teenistust väga kaua ja sügaval meedias sees olnud. Sel aastal nimelt võeti Eestis ajateenistusse esimesed vabatahtlikud naised. Nii küsiski Kuperjanovi pataljoni toonane ülem, siis major Allikas minult nõu, kuidas suhtuda ajakirjanikesse, kes soovivad temaga intervjuud sel avalikkuses õhinat tekitaval teemal. Vastasin talle ausalt. Ütlesin, et ajakirjanik on oma loomult lits, kes teeb juba uuele kundele silma, kui parasjagu reite vahel rappiv eelmine klient veel lõpetanudki pole. Neil ei ole iial aega isegi elementaarseks viisakuseks, tänada peale loo ilmumist oma kaasautoreid, sest hetkel kui lugu on alles trükikojas, intervjueerib ta juba järgmise loo peategelast. Sellest tulenevalt, on ajakirjanikul lihtsam kui tal on oma töös kasutda niiöelda tuulboks. See teeb loomise kiiremaks ning see ongi peamine, sest oluline on võidujooks kolleegi looga mille võidab pealiskaudsem aga see-eest skandaalsem följeton. Ajakirjanikul on piltlikult üks märkmik, kus on nimed ja kontaktandmed iga niiöelda müüva teema jaoks. Need on inimesed, kellega on nii meedia kui selle tarbijad harjunud teatud kindlal teemal esinemas. Mis iganes maavälist jutuks ei tule, helistatakse Igor Volkele. Mis iganes puudutab rahaturgudel toimuvat, räägitakse Peeter Koppeliga ja nii edasi ja nii edasi, ehk sisuliselt on asi nii, et mitte igal ajakirjanikul pole oma autoriteetset allikat, vaid autoriteetsetel allikatel on trobikond ajakirjanikke. Kuna viimased söövad autoriteetidel peost, nagu igas maffiastruktuuriski, saavad autoriteetidest ühiskonnas etteantud teemadel eeskõnelejad. Nii küsisingi Kupi-ülemalt, kas ta on valmis selleks saama? Selle teema eeskõnelejaks kogu Eesti meedias. Sest nii kui sa siin tikku tõmbad, oled sa kõikide aegade lõpuni see sõjaväelane kellega räägitakse alati teemal naised ajateenistuses…

Täpselt nii läks ka bezeearst Karmeniga. Kellelgi ajakirjandusmaastikul tuli kord mõte, kutsuda oma perearst juttu rääkima. Täitsa suva mis teema see tookord võis olla. Seenehooaja põdrakärbse probleem, jaanipäevane purjutamine või jõuluaegne õgimine. Karmen, nagu laulab Jaagup Kreem, oli kuum ja mis kõik veel ning sedasi see lumepall veerema pandi. Karmenist sai perearstinduse vapiloom ning teised meedia poolt ekspluateeritud meedikud said oma patsientidega rahus edasi tegeleda. Karmen sobis meediale nagu pannkokk pühapäevahommikusse, sest valge kittel tema seljas andis autoriteedi mida meelelahutusest sõltuv publik usaldas. Nõnda nagu nõukogude Eestis leidus töökollektiivide autahvlitel laia proofiiliga traktoriste – masiniste, sai Karmenist laia proofiiliga arst ning kuulekas käpik õukonnameedia propagandaosakonnale.

Ma ei kirjuta seda juttu siin mingist isiklikust vimmast või hoiakust Karmeni suhtes. Ta on kahtlemata tubli arst, tore abikaasa, hea ema ning mõnus sõber omadele, aga lisaks sellele on ta paratamatult üks goebels-girl ehk propagandateenistuse eriüksuslane, sest nii palju kui Karmen ei ole viimase paari aasta jooksul avalikult valetanud ja vassinud mitte ükski teine inimene Eestis. Ja seesama Karmen satub mulle nagu juuksekarv pannacottas FaceBookis vastu ja teatab, et ta soovib saada riigikokku… Ma küsin endalt tänaseni, kuidas see ikkagi nii oli, et kakskümmend aastat tagasi, kui Eesti vajas ResPublicat ja ResPublica Eestit, laiatas Eesti ühes suurematest valimisringkondadest metanooliskandaal? Tookord tõi toonane Pärnu kiirabi pealik doktor Mand uuele parteile kosmilise häältesaagi…mõtle selle peale. Mõtle täna, kakskümmend aastat hiljem sellele, miks on nii, et kõigi oma võimule püsimist jääda sooviva partei ridades kandideerib eeloleval kevadel vähemalt üks-kaks koroona-aja staararsti. Hoia silmad ja kõrvad lahti ning märka mis lähikuudel toimub. Karmeni avapauk, või mingisugune nendest vähemalt, mis minu silma alla sattus oli ootuspärane. Kõik, kes kahtlevad, kõhklevad või ei soovi kuulekatega lojaalsed olla, on valetajad, vassijad ja vandenõuteoreetikud. Vanasti öeldi, et kedagi varguses kahtlustama on suuteline ainult see, kes on suuteline ise varastama.