FOODSTEPS

Mis saab, kui ühel ilusal päeval lõpetataks ära  toidu serveerimine? Pean silmas seda “auru” mis kulub söögi taldrikule paigutamisele ja igasugu viguritega apetiitsemaks muutmisele. Mis juhtub, kui jätta suurelt tühjalt liualt ära see soustiga joonistatud “edeva notari allkiri”? Mis muutub, kui toitu ei tehta enam suure pingutusega “värviliseks” või värskeilmeliseks kõikvõimalike õite, maltsade ja seemnetega? Kuidas maitseb ahjus küpsetatud juuretiseleib, kui see on traditsiooniline, klassikaline või öelge kuidas tahate, ehe rukkileib? Ilma taignasse segatud millegita, mis peaks midagi nii tavalist, nagu seda on leib, muutma ühtäkki “põnevaks” või “üllatavaks”?

Mitte midagi ei saa. Mitte midagi ei juhtu. Mitte midagi ei muutu.

Tõenäoliselt saab toit ausam. Tuleb kapist välja ja ei pea häbenema, et ta on see, mida me sööme. Olenemata toitumisharjumusest või eneseväljendusvahendiks olemisest. Vaata või seda, mis on viimase viie aastaga muutunud kohvikultuuris. Millal sa viimati jõid kohvi ilusast kohvitassist. Oled sa korralikku kohviserviisi üldse näinud viimasel ajal? Pigem on näha, kui suur kogus kohvi juuakse ära jooksu pealt ja papptopsist. Seepärast otsustasin minna tagasi lätete juurde. Lõpetada toiduga mängimine. Toit peab olema tehtud armastusega ja ausalt. Väljenda end toidu võrratute maitsetega, mitte teda visuaalselt naeruvääristades. Haute couture ja pret a porter käivad mitte üksnes moemaailma juurde. Need sobivad tabavalt ka toidukultuuriga. Mängi, õilmitse ja hulla kui teed šoud, aga selleks pead enne raha teenima. Paraku seda, saab üksnes hea ja kvaliteetse kaubaga, mis eeldab teadmisi, tahet, pühendumist ja tohutult palju tööd.