KONRADI VIIUL

Müstiline on maailm kus elame. Meie ise ja kõik mis meiega toimub. Üle tosina aasta tagasi, kuulsin kusagilt, kellegi kaudu uudise, et mu kallite poiste koolis, oli juhtunud väga kurb sündmus. Üks väikemees, oli temale antud aja viimaseni ära kasutanud ja läinud. Vanemate, lähedaste ja paljude sõprade lohutamatuks kurvastuseks.

Südantlõhestavalt kurvaks kogu selle kuuldud surmateate juures oli üks fakt. Seesama väike mees, oli olnud esimese klassi esimesest koolipäevast alates, vabatahtlikuna see, kellele sai osaks au, mida soovisid rüütellikult kogu klassi poisid. Nimelt oli klassis üks poiss, kellele polnud antud näha. Kõike muud oli talle andena antud rohkesti ja nii sai pime poiss hakkama nii koolis- kui muusikakoolis käimisega. Pimeda poisi kooli-vennaks, selle kõige otsesemas tähenduses, sai tema. Ta aitas kuis oskas, olles vajadusel sõbra silmadeks ja käteks. Kui ma kuulsin, et see abivalmis väikemees lahkus, olin ma nii neetult kurb, et lubasin endale kodus kaua, valjusti nutta. Tundsin, nagu oleksin ise midagi tegemata või hooletusse jätnud ja süüdlasena.

Minu lohutajaks sai kirjutamine ja on seda tänaseni. Kirjutamine viib mind mujale ja annab tagasi kadunud jõu ning usu. Ka täna. Niisiis, kirjutasin ühe jutiga ühe loo, mis tuli kusagilt minu seest. Üks jutt, mille pealkirjaks sai KONRADI VIIUL. Ma tahtsin kogu südamest, teha midagigi, selle pimeda väikemehe heaks, kes jäi ilma oma kallist sõbrast ja koolivennast. Nii tuli mul hullumeelne idee ja ma helistasin sõber Priit Pajusaarele. Rääkisin talle, et mul on idee ja üks lugu. Tahaks sellest teha filmi mis mõeldud pimedatele. Küsisin kas võin saata loo ning palusin sõbra arvamust, kas ta nõustuks kirjutama sellele loole muusika. Originaalmuusika, nagu mistahes täispikale filmile…

Priit helistas tunni pärast tagasi ja ütles – teeme! See mis sealt tulema hakkas, oli minu jaoks väga õige juba esimestest näidiseks tehtud katketest. Edasi helistasin Lembit Ulfsakile, kellele rääkisin sama jutu ning saatsin lugemiseks loo. Lembitki helistas tunni pärast tagasi. Ütles – väga hea, teeme! Nõnda saimegi ühel pärastlõunal Vanas Raadiomajas Lembituga kokku ja läksime stuudiosse, et lugu sisse lugeda. Saime selle tehtud tänu väga professionaalsele ja abivalmis helirežissöörile, keda tahan tänada ka tänaseks lahkunud Lembitu poolt kiidetule lisaks.

Nüüd on see lugu olemas olnud juba pea kümme aastat.  Ma tunnen ja tahan selle loo  välja tuua, et kõikidele kes iial armastanud, öelda aitäh, et olime koos olemas ja saime neid asju teha. Ilmselt nii peabki settima ja klaaruma veel mõnigi asi.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.