M.E.P.

Olin siis algklasside poisinaga, aga mäletan seda nagu oleks see olnud äsja. Meie koolis õppis poiss, kes oli jõudnud keskkooli lõpuotsa. Ta oli matemaatikust koolidirektori, üks lemmikõpilasi ning tema nime teadsid isegi algklasside lapsed. Ta oli reaalainetes ilmselt üks sajandi andekamaid poisse Rakvere 3. Keskkoolis, tänases Rakvere Realkoolis. Tema lugu on tänaseni olnud kalevi all, sest see ei ole paljudele mugav ega meeldiv.

Oli Eesti Vabariigi aastapäev ning ta tegi selle aja kohta midagi ennekuulmatult lolli. Võttis vanaema kummutisahtlisse peidetud villase sinimustvalge ning läks linna serva, kus kõrgus Rakvere viljaelevaator. Kuidas ta sinna sisenes ja hoone katusele jõudis, ei tea täpselt keegi, aga ühel hetkel lehvis tervest linnast näha oleva kõrge hoone tipus Eesti lipp. Ei kulunud kuigi palju aega, kui julgeoleku töötajad, miilitsad ja muu punane kaader, ähmis ja ärritatuna elevaatori suunas kihutas. Ta hüüdis sealt viljaelevaatori otsast kaks sõna – “Elagu Eesti”… ja hüppas alla. Kukkudes vabatahtlikult asfaldile surnuks.

Neis sõnades on minu  jaoks tänaseni väga eriline kaal, sisu ja tähendus. Minu jaoks on need kaks sõna NEED, mida igaüks ei tohigi öelda, sest mitte igaüks ei ole valmis Eesti eest oma elu andma. Elagu Eesti tähendab Eesti esikohale seadmist kalleimaga võrreldes ning oma elust loobumise valmisolekut. Kas sa tead Toompeal või Kadriorus kedagi, kelle suhtes sul pole kõhklustki, et tema teeks seda? Mina ei tea kedagi peale Madis Millingu. “Elagu Eesti” ei ole mingi kuradi parketisotsialisti toost ega puust lipsuga noorpoliitiku  kitseköhatus, millega võtta kokku oma moogerdav kõnemulin. Mäletan nimelt väga hästi, kuidas koolipoisi matusest kardeti kasvavat midagi ohtlikku ning linna komsomoliorganisatsioon koos kagebiitide ja noorsoomentidega andis  juhised, kuidas matus korraldada nii, et noored oleks kogu see päev hõivatud. Nii palju KGB autosid ja võõraid nägusid nähti Rakveres viimati siis, kui Rakvere 1. Keskool jättis jumalaga oma äsja kooli lõpetanud noortega. Nendega, kes hukkusid Võsu lähedal Letipeal, punaarmee piirivalvurite kuulide läbi, kui need end täis jõid ja suvepäevi pidanud noorte telkide pihta valangutega laskma hakkasid.

Ära hiili mööda nurki! Ära oota, et mingi väriseva lõuaga arg  ilamokk hakkaks rääkima sellest, kuidas ühiskond suudab adekvaatselt hukka mõista ja viimaks andestada ning uus võimalus anda. Uue võimaluse saavad kõik pugejad ja “omad” ehk kaasanikutajad ja tänutantsulised. Täpselt nii, nagu sai kutse, juhtida presidendi kantseleid mees, kes viimase kümne aasta jooksul suutis IRL-ist selle peasekretärina, teha kõigi valimiste põruja ning võimule jäämise nimel, põhimõttelageda kõigesööja.  Ma olen elanud poole oma elust taasiseseisvunud Eestis mille kolm eelmist presidenti on andnud mulle auga välja teenitud, sõjaväelised auastmed. Ma olen kapten reservis, selle üle uhke ja ei karda seepärast ei praegu ega tulevikus kedagi ega midagi! Ajalehetoimetus, kus arutatakse selle üle, kui kaua suudab üks mees igale järgmisele rünnakule vastu panna ning millal ta enesetapu teeb, ei ole südametunnistusega riigis normaalne. Vaid värdjad naudivad sellisel moel ettekujutust oma võimust. Halastajad ja andestajad ning uute võimaluste andjad…

Tuleb teine aeg ja rutem kui arvata. Me sõidame, me marsime ja me kehtestame ennast oma vanaisade maal, mida meil on kohustus kaitsta ning oma pojapoegadele hoida!

M.E.P

 

 

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s