VINDESTAMINE

Ma ei löö kunagi risti ette, kui pean olema esimene. Esimene,  kes tarvitab kõnes või kirjas sõnu, mida keegi varem kuulnudki ei ole. Ma kasutan sageli sõnu, mis mulle tonaalsuse ja reljeefi polest kõnekamad tunduvad. Vahel täiesti uusi sõnu. Tahtmata end sugugi võrrelda heliloojatega, kes teevad muusikas sedasma akordidega. Sest kui ma kellelegi tõesti alt üles vaatan, siis neile, kes tunnevad ja loevad noodikirja. Jah, ma tunnen isegi noote, sest olen lastemuusikakooli kenasti lõpetanud, aga mul puudub sellegipoolest  muusikaline “lugemisoskus” ehk sofedžo. Hoides käes mõnd muusikateost, olen ma sama võimekas nagu keskmine Eesti lehelugeja. Oskan lugeda loo pealkirja ja tänu algelisele muusikaharidusele, nuputan välja isegi helistiku ja taktimõõdu. Paraku minu kõrvus ei hakka silmaga nähtav muusika kõlama. Mu meelele ei kangastu helipildina terviklik lugu ega kildugi kompositsioonist. Kui mõtlen nagu keskmine lehelugeja, on mulle tõenäoliselt pealkirjast rohkem kui küllalt, et siiski oma arvamus manada. Ma imetlen inimesi, kes võivad õhtul tugitoolis lesides Beethowenit või Prokofjevit “lugeda”.

Ma vaatan vahel noodiraamatuid. Sirvin ja vaatan neid, püüdes treenida oma noodilugemisoskust. Mulle meeldib tegelikult väga muusikagraafika. See, kuidas üks muusikateos noodiraamatus välja näeb. Erilist naudingut pakuvad vanad arhiivinoodid, kus lisaks imeheale muusikale, on selle looja ka imeilusa noodikäekirjaga. Ma vaatan vahel ka uudiseid selle pilguga. Seda, kuidas need tehtud on. Saamaks näiteks teada, mis uus teema Eestis seekord õhku on paisatud. Meie kogukond on nii pisike, et suurt uudisvoogu ju tegelikult õieti polegi. On üks päevane peateema.  “Kanakarjad” kes ükskõik mis etteantud teemal otsustav-kriitiliselt kaasa kaagutavad ning verd ihkavad. Üksikud järellainetused, mõnest vana uudise pealkirjast ja ei palju muud. Need on enamasti sellised uudised, nagu omal ajal mäletan kunstikoolis mõnel puhul. Harjumuspärane oli esitada niiöelda master-eskiis ja siis hunnik sodipodi lisaks, et jätta tehtud suurest tööst tublim mulje.

Alanud 2018. aasta on toonud Eestisse vindestamise.

Vindestamine on õukondlik valikandestamine. Neile, kelle patte “uue võimaluse andmise” ja teisitiarvajaid survestades, mälust kustutada püütakse. Ausaltöelda meenutab see kõik kõrvalt vaadates Gulliveri lugusid, kust mulle meenub üks armas lause mida hiiglane kähmakatele, õigluse vastu eksides ütles: “Eksimine on hiiglaslik… ”

Minu poolest võib president suuremeelselt andestada ja  teha Vabariigi aastapäeva kontsert-etenduse lavastamiseks ettepaneku absoluutselt kellele tahes. Lavastada kogu selle suure etenduse sees, mis käib juba üle aasta,  üks pisike stseenikene veel eraldi, on võrreldav ENSV lõpuotsaga. Raha lihtsalt tuli ära kulutada ja nii ongi. Probleem ei ole ju selles, kas Ojasoo on kedagi löönud või mitte, vaid selles, et talle Semperiga jälle makstakse. Keegi jäi ilma. Keegi väga lähedalt, kes oli sellega ise arvestanud ja suuremad ostudki juba plaaninud. Keegi teatriringkondadest või keegi lossist, kellele see ootamatu plaan kuidagi ei sobinud. Nii peab president end taas kühmu tõmbama ja vabandama ning eksinutele andeks- ja  võimaluste andmisest soiguma.

Vindestamine on õukonnasotsialismi liberaalne ringkaitse. Selle eeskõnelejad on võtnud endile kohtu rolli, otsustamaks selle üle, kes väärivad uut võimalust, andeks andmist ja kohta päikese all.

Vindestamine on seegi, et Eesti Ekspressi ajakirjanik Toivo Tänavsuu kord aastas jaanuaris vennalikult kontakteerub ning ütleb – teeme sel aastal jälle, eksju! Pidades silmas seda, et tema tänuväärset ja üllast projekti, vähiravifondi “Kingitud elu” eestvedamisel, juba mitmed aastad toetanud olen. Olen Memory iga-aastast kontsertsarja mitmeid aastaid konfereerides, kutsunud publikut üles vaheajal annetama ning hädasolijaid toetama. Need muusikat armastavad inimesed on olnud alati helded ning abivalmis. Mul on olnud auasi seda üleskutset teha, sest  seesama haigus viis mõned aastad tagasi ka minu kalli isa. Kui Toivo minuga selle aasta jaanuari alguses taas ühendust võttis, ütlesin talle, et teen fondi heaks kõik mis vähegi minu võimuses. See on üllas ja õige ettevõtmine. Ühtlasi mainisin talle sedagi, et ma ei palu temalt omakorda rohkem, kui kasvõi kord aastas Eesti Ekspressi toimetuse koosolekul püsti tõusta ja julgeda mainida, et Võrno on  elus siiski midagi head ka vahel teinud. Sellest ei pea kellelegi kõssamagi, aga jätke mind lihtsalt rahule. Ma ei sure teie rõõmuks enivei!  Aga seal ta irvitab mulle juba õhtuse kontserdi toimumise päeval jälle näkku. Müües Tiit Ojasoo “kolleegile jalaga perse” madalat  kommunaalteemat, pealkirjas hoopis Võrnot, Kirssi ja vihkamist silkides. Sa võid ju tahta olla vaimukas, aga ole terane!  Ära kujuta, et tagumiku all surnuksistutud käega pihku pekstes, teeb seda keegi teine…

M.E.P

Ma ei kutsu lihtsalt kontserdi lavalt Memory publikut enam vaheajal annetama. Las igaüks otsustab ise. Kas ta annab küsijale. Kas ta avab koputajale ukse ning kas ta leiab selle, mida otsib…Ma tean, minu südametunnistus on puhas ja abivajajatele soovin siiralt Jumala abi ning heldet ja abitoovat sekkumist.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s