Alati, kui kohtan inimest, kes annab mõtlemiseks teemaotsa, olen ma temale tänulik. Siiralt tänulik, et olen sellest hetkest justkui asjasse pühendatu. Ei, ma ei mõtle siinkohal neid aegajalt tasapaksust meelepahast pinnale kerkivaid õhkeid, üleskutsetega märgata, hoida, hoolida jne. Ma mõtlen hoopis kutseid oma peaga mõelda ja ausalt öelda. Mõelda, mida vastaksid ühele või teisele küsimusele. Eile õhtul olin seltskonnas, kus esitati just selline küsimus ning öeldi, et igaüks mõelgu endamisi vastus sellele küsimusele. See küsimus kõlas nii:
Miks võeti Nukitsamees oma kodust kaasa ja viidi kasuperre?
Mõtle enne, kui edasi loed. Mõtle, mida sina sellele vastaksid! …
Kas pole nii, et me tahame öelda – no Nukitsamehe kodu oli kole ja sügaval metsas asuv kollimaja? Kuid seal oli tema kodu! Mis on kodu? Kus on kodu? Kus on kodukoht, kõlas Juhan Viidingu tekst ühes filmi tunnuslauluski. Kas teda peksti või kiusati seal? Sugugi mitte, kui meenutada. Ahjupeal redutav kollivanamees tuli igal pisemalgi puhul, kui Nukitsamehele liiga taheti teha, “viu-viu kaikaga” vahele. Ei toiminud mingisugust kiusamist ega peedistamist ka noortöllide suunalt, kes pigemini kogu pere heaks metsas päev läbi müttasid nagu tänapäeval käiakse Soomes kalevipojaks. Mäletad, kuidas metsamoor jättis kõik sinnapaika ning tormas osutama hoolt ja abi, kui Nukitsamees oma sarvekese peast murdis? Omaenese käega loodusest korjatud taimedega, tegi ta lausa imet. Kui keegi selles pundis tahtis Nukitsamehele haiget teha, oli see Kusti, kes samal ajal iga kord mingisse letargiasse langes, kui lauldi “head lapsed, need kasvavad vitsata…”
Vitsahirm, arusaam sellest, et lapsed ei pea tegema kodutöid vaid saama üksnes puhata ja mängida ning kergemeelsus, võhivõõra inimesega kaasa minna, olid selles loos pärit just sellest teisest kodust. Sellest, kuhu ka Nukitsamees kaasa viidi. Mis inimene temast seal kasvas? See ei ole enam, hetketeema küsimus. Tule tagasi alguse juurde ja mõtle veelkord. Miks võeti Nukitsamees kaasa ja viidi kasuperre?
Laps ei ole varjupaiga kass, sest loomal ei ole oma vanematest, õdedest vendadest ega muudest sugulastest asja nii, nagu seda on lapsel. Kassil ei ole vaja õde ega venda, kass vajab oma kodu, mugavust ja kassiinimese armastust. Ma tean seda kassi-inimesena suurepäraselt omast käest. Olgu või kolliperest pärit Nukitsamees, vajab laps sotsiaalset kogukonda, mitte kasvuasutust. Inimlikumalt ja otsekoheselt, mitte lihtsalt vaesust või pilti õnnelikust kodust stigmatiseerides. Kui lapsel on kõht tühi, ei ole mitte laps vaene, vaid tema vanemad ei tule toime. Kui lapsel pole kuhugi magama minna, ei ole ta mitte kodutu, vaid tema vanematel pole talle seda pakkuda. Kas Nukitsamees, kes sirgub pojengipõõsastesse uppuvas ja aasta kaunimaks koduks pärjatud häärberis ükskord meheks, unustabki lihtsalt oma päriskodu ja lähedased ning isegi sarved, mis tal kunagi olid? Selle pärast, et ta toodi “palju paremasse” koju, kus on “palju paremad inimesed”? Aga kui Nukitsamees ütleb ühel päeval hoovi sõites, saage tuttavaks – minu ema, isa ja vanemad vennad…ning armastavad kollid seisavad hoovis? Et miks ta peaks, küsid sa nüüd? Aga ta on ju nüüd selle õige headuse ja armastuse selgeks õppinud ja tahab ka head teha. Tal pole vaja neile isegi midagi andestada. Seda, mida pole iial olnud. Ta vanemad ega vennad ei olnud ei narkarid ega joodikud. Ta ei näinud mitte mingit ahistamist ega koduvägivalda. Olid sealgi koduloomad ja linnulaul. Lihtsalt tema lapsepõlve kodu oli teistsugune ja ta elas “kolliperes” kus samuti perena kokku hoiti. Miks viidi Nukitsamees oma kodust, pere juurest ära?
HANNES VÕRNO 