SOOVILUGU – RONGISÕIT

Aitäh jälgijale kes saatis tagasiside küsimusega, kas ma presidendi rongisõidust ei kirjuta. Miks mitte. Teen seda suurima heameelega.

See oli eeslmisel kevadel, kui otsustasin, et aitab edasi lükkamisest – lähen sõidan rongiga. Viimati tegin seda ajal, kui isegi rongijuhid ise ei tahtnud nendega sõita. Ostsin pileti Tallinnas, Balti jaamas ning asusin teele Tartu. Võtsin 1.klassi pileti ning mu istekoht vagunis osutus olema päris rongi ninas. Vedurijuhi kabiini ukse kõrval. Rong oli ilus, puhas, mugav, moodne ja tõesti mitte ühtegi etteheidet, olgu etteruttavalt öeldud, ei kogenud ma seal kuni reisi lõpuni. Kui rongi väljumise aeg kätte hakkas jõudma, tuli läbi vaguni vahekäigu viisaka olemisega härrasmees, mapp kaenlas ja mingid asjad veel käes. Küsisin aupakliklult, kas tegemist on vedurijuhiga ja sain jaatava vastuse. Palusin, kas mul oleks võimalik ukse vahel sisse piiluda, milline on vedurijuhi töökoht, selles uues ja moodsas rongis. Tulge Ülemistes, vastas ta. Kui Ülemiste peatus oli tehtud, läks uks vaikse klõpsatusega irvakile ning mõistes märguannet, astusin kiiresti sisse. Sa poiss! Kõigepealt vaade. See oli midagi sellist nagu 46st jalast suuremate mootorjahtide kaptenisillal. Voolujooneline tuuleklaas ning ulmefilmilikult moodsa armatuuri miljöö, oli korraga nii modernne kui põnev. Puutetundlikud ja ülimalt kaasaegsed juhtseamed ja siis see iste. See oli bondiaana fännile nagu ma juhtumisi olen, justkui retrospektiiv, selle linateose kurjade peategelaste peakorterist. Tead küll seda käetugedega ja kõrge seljatoega sohvat, kus klaassilmaga psühhopaat oma rauast käega, süles istuvat angooratõugu kassi, kõhu alt sügab. Siin võib ju magama jääda, oli mu esimene mõte, mille ka valjult välja käisin. Võimatu! Tõi veduriujuht mind kiiresti maapeale tagasi, et siis uuesti veel kõrgemale lennutada. Tead, seal rongis on nupud. Sellised teeküünla mõõtu ja paigutatuna nii, et ühe vajutamiseks pead sirutama käe armatuurlaua juhtpuldile. Teise vajutamiseks pead tõstma käe ülemisele laekonsoolile ning kolmandat tuleb vajutada üldse jalaga ja natuke eemal pöiakaugusest. Vajutada tuleb neid siis, kui nad põlema süttivad või piiksu teevad. Vajutada tuleb kohe. Sest need isepäiselt ja omasoodu tegutsevad nupud, kontrollivad vedurijuhi seisundit. Kui vajutamiseks kulub loetud sekund, on kõik hästi. Kui reaktsioon on loid või jääb koguni hiljaks, arvutab vedur ise juhi reaktsioonikiiruse ning saadab info teele. Mistahes ohu korral, saab siis rongi peatada ka “keskusest” ning järgmises jaamas, vahetab värskem mees väsinud mehe välja. Seega, ei saa enam kunagi juhtuda seda, mis Ellen Niidu ikoonilises ja mitmele põlvele lapsepõlve osaks olnud “Rongilaulus”. Piilupart, kes on rongijuht, tänapäeval tukkuma jääda ei saa. Muidu ootavad ees maitseained, ahi ja pidulik õhtusöök.

Ma soovin Eestile kiiresti areneva raudteeriigina head ja seda ka, et presidendi ja tema kaaskonna reis Narva läheks sama toredasti, kui minu toonane Tartu sõit. Mingu ka kõigi teiste igapäevaselt ronge kasutavate reisijate teekonnad rõõmsalt ja moodsalt. Rongiga on lahe sõita ja kui ma aasta aega ametis olnud president Kersti Kaljulaidi kohta täna midagi sooviloona ütlen, siis seda, et see rongisõit on väga äge ettevõtmine. Esimene asi, mis mulle kodanikuna meeldib. Eestimaa on rongi aknast hoopis teine ja on armas, et president seda vaadet hindab. Mõnusat ja toimekat visiidi jätku!