TRIPID

Kui ootad põnevat pesujuttu, siis sellest siinkohal ei räägi. Kirjutan trippidest, kus me vahel käime. Mõni sageli, mõni harva. Mõni niimoodi, et ise ei teagi, kus ära käinud on. Ma ei pea silmas perepuhkust Serenas või neid kümnete avaliku elu eestlaste “pühkis tolmu jalgadelt” lugusid, kui minnakse paariks nädalaks turismireisile. Räägin trippidest, kus käiakse koos või ilma kõrvalise abita. Nagu unenägudes. Teises maailmas, kuhu viib aju meid magades, vaim teatud meditatiivses seisundis või vastavat “sõiduelamust” pakkuvad ained. Siinkohal kirjutan ühest viimase aja kõige vibratsioonilisemast tripist magades ja ei nimeta seda mingil juhul unenäoks.

Olime paari lähema kaaslasega suuremas seltskonnas ning asusime laevale. See oli mitte väga suur. Umbes seda mõõtu alus, millised seitsmekümnendatel Väinamerel nagu metronoomid kaldast kaldasse tiksusid. Oli lahtine autotekk, kus olid reisijad. Need olid viisakalt riides, lobisesid heatujuliselt. Kogu õhustikus oli tunda teeseldud rahu taha halvasti varjatud elevust. Me vaatasime kõik ühes suunas. Ette – sinna, kus helendava ja poorsena siras tohutus mõõdus kuumaastik. Kogu tema pind oli selgelt loetav ja terav,  nagu superkaameraga tehtud tähistaeva fotol. See veider praam sõitis kuni me ees kõrgus justkui kordades uhkem Monte Video kaljusein, mis puutus helerohelist külma ja puhast kosmosevett. Randumine käis kaptenil väga libedalt ning niisamuti reisijate maaleminek. Ei trügitud ega tõtatud, sest see kõik oli nii neetult uskumatu. Seda ei saanud olemas olla. Veelvähem minu ning kõigi teiste siinolijatega juhtuda. Oli hiline keskpäev ning õues oli soe ja  kevadiselt värske. Õhk oli nii puhas, et suutis end ise, inimeste kallitest parfüümidest puhastada. Nii lõhnaski kõik – inimesed, ümbrus ja õhk ühest mõõtmatusuurest puhtusest. Sammusime huvitunult ümberringi vaadates ning püüdsime igaüks omal moel, hinnata kogu selle hetke erilisust. Sellisele tundele ei saa nime anda. Selleks ei saa ette valmistuda ega läbi mõelda, et teen sel puhul nii või naa. Hetk, millest kirjutan, on üks miljardi aasta jooksul, kui Maa ja Kuu on nii lähestikku, et elu Kuul oleks võimalik. See on hetk, kui Kuu tuleb maale väga ligidale. Sõna otseses mõttes väikese praamitripi kaugusele ning nende vahele tekib justkui Looja imeteona, maailmamere tulisoolasest mõõnaveest ühendustee. Kuu peal oli väga puhas ja kena. Inimesed, kes olid sinna selleks kohale tulnud, näisid olevat jõudnud justkui oodatud puhkusele. Keegi ei kiirustanud ega siblinud, vaatamata sellele, et Kuu sadamas randujaid tervitas tabloo, kus tiksusid vähemaks tunnid, kui palju oli jäänud selleni, et see kõik kord taas, miljardiks aastaks kaugusesse vaob. Selle ime kestvus oli teada ja välja arvutatud ning see oli viimati 54 tundi ja 21 minutit. Minu ees kõndis Harrison Ford. Nägin silmanurgast isegi Vladimir Putinit, oma kaaskonnaga millestki väga lõbustatult rääkimas. Otsustasin, et ma ei hakka seda enneolematut hetke kasutama selleks, et seltskonnakroonika raisakotkana, teada saada – kes, kellega, miks ja kuidas? Oli selge, et siia igaüks seda hetke nautima ei pääsenud. Ma ei tea, miks ja kuidas minul õnnestus sinna pääseda, aga see paistis olevat rohkem tahtmise kui saamise küsimus. Paistis, et suurt osa maailmast huvitavad hoopis teised asjad. Maisemad? Võibolla tõesti, aga taas ei kavatsenudki ma oma pead vaevata sellega, kes on need “väljavalitud” kuna sellest rohkem köitis mind nende rahu. Näis, nagu keegi ei kavatsekski seda kättejõudval ajal, praami hädakarjena kõlavat pasunakutsungit kuulma teha. Tundus, et kegi ei tahagi enam maapeale tagasi ning selleks oli ka põhjust. Mu hämming, mis oli kestnud juba pikalt, andis mulkle viimaks kõnevõime tagasi ning ma sain eneselt midagi küsida. Need ilusa mööbli ja kuuvarjudega vabaõhu kohvikud. Nende fassaadil siravate klaasseintega modernsete hotellide ja restoranide vestibüülid. Uhked apartemendid, terrassivaatega Maale. Taevake – seda kõike on siin ehitatud ju aastaid? Jumal küll, see kõik on siin ju ainult üheks hetkeks! Kes ometi on siia rajanud selle sadama ja selle linna, mis on tõeline Moon City? Näis, et selles seltskonnas oli ports inimesi, kes lugesidki teiste mõtteid. Nad astusid nagu messidel, need firmade palgatud kaunitarid, kes külalisi oma boksi kutsuvad, aegajalt kellegi juurde ning andsid vastuseid. Minu juurde astus noor mees. Kena pintsaku ja ilusa lipsuga. Ta ütles, et mõistab mu küsimust ja on valmis rõõmuga selgitama. Seda ta siis tegigi. Sain teada, et maailmas on inimesi, kellele on veel rohkem antud kui siin näha. Inimesi, kelle jaoks on oluline nii see mida, kui ka see, kuidas nad seda teevad. Need on inimesed, kes on teadlikuna sellest, et jõuab kätte Kuu-päev, investeerinud kolossaalseid summasid pelgalt selleks, et seda päeva lihtsalt inimesena nautida. Pole vahet, kas keegi võistleb kellegi ülelöömises või millegi sensatsioonilisemaga silma paistes. On standardid ning see mis ühele on see, on teisele hoopis teine. Seega, olid Maa vägevad, loonud omale selleks üheks sündmuseks Kuule terve elu. Tegi seda keegi ka sel eelmisel korral? Miljard aastat tagasi. Kavatseb keegi midagi sellist teha järgmisel korral, miljardi aasta pärast?

Kui minu kallis isa meie seast lahkus ja ema jäi üksi, kolis ta nende armastusega rajatud kodust, väiksemale elamispinnale. Mu ema pesi keldri põrandad ka puhtaks. Mitte ühtegi asja, mida uus pere peaks hakkama prügimäele vedama või hoiustama, ei jäänud tervesse majja. Sodi, rämpsu ja kellegi teise vanu asju. Reeglina on see tüüpiline, et uus peremees peab esmalt eelmise järelt kõvasti koristama. Kui mu kallis ema oli pühkinud ja pesnud puhtaks kogu maja, ülakorruselt kuni keldri ja garaažini. Pesnud puhtaks kõik aknad. Küsisin ma temalt – miks? See on minu kodu ja ma ei lahku siit lugupidamatult. Ma austan oma kodu lõpuni, vastas ta.

Arvan, et see on kõige tähtsam õpetus, mida veel küpses eas oma armasalt emalt sain. Austada lõpuni. Oma hingelindu, iseennast ja oma kodu. Sest kui sa ei usu isegi sellesse, et Kuu peale saab miljardi aasta pärast jälle üht kuu-päeva veetma minna, ei saa sa iial midagi. Seepärast kallis – ära ütle, tule maapeale…Magadeski näeb täna rohkem kui ärkvel olles ning seda aega tulebki naudinguga võtta. Nõnda nagu võimalust käia kord miljardi aasta tagant Kuul.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.