TÕRVIKURONGKÄIK

Ma ei ole ainus, kes on nõnda tundnud ja mõelnud. Kindlasti on neid, kes mõtlevad täna ja tunnevad ka homme nii. Raudselt on palju neid, kes ei suuda meid mõista, ja küsivad imestades: “Aga kuidas teisiti?”. Jutt on kõhkustest, mis pugenud inimeste hinge, aga tahavad sealt välja.

Mäletan, kui saime relvavendadega lõpuks kätte taasiseseisvumise järel taastatud traditsiooni kohaselt, Solingeni tehasest saabunud maaväe ohvitserimõõgad. Neid tehti kindel hulk ning nad kõik on tänaseks kellegi kätte hoida ning kanda antud. Minul on Eesti Vabariigi ohvitseri mõõk number 0015. Esimesel iseseisvuspäeva sõjaväeparaadil olid meil veel pruunid, nahast portupeed, sest “vabariigi aegseid” kootud siidivöid, ei jõutud valmis. Lasime siis endile õmmelda õhukesed, valgest klaviteetsest tallenahast sõrmkindad. Suvised õhukesed ning talvised, sooja voordiga. Meil olid enda kuludega õmmeldud sinelid, tavavormid ning korralikud peene liistuga ja heast nahast nöörsaapadki ostsime omale ise jalga. Meie, see tähendab vabatahtlikest reservohvitseridest, omal soovil moodustatud Eesti riigilipu toimkond. Olen kandnud Eesti riigi lippu kümnel üleriigilisel sõjaväeparaadil ning tänaseks, olles selle järgmistele väärikatele meestele edasi andnud, tunnen ma me endi üle siirast uhkust. See on olnud suurim au, mis mulle minu elatud elus antud.

Mäletan, et kord tõusis kellegi pahamel sellest, et Eesti kaitseväe truudusevande admisel ja suurematel tähtsündmustel, õnnistab kaitseväe kaplan asjaosalisi Jumala armuga. Mäletan hästi, mitmeid suure suuga “sõjamehi” kes kindral Ants Laaneotsa ja mõnd teistki kaitseväe kõrgemat ohvitseri siunasid. Kuidas saavat need mehed anda taas truudusevande, kui nad on kord seda juba ühe teise armee rivis ja teise lipu all teinud? On soiutud ka sel teemal, et kas muukeelsed mehed, kes täna Eesti väeosades vandeandmise päeval seda teevad, ikka on Eestile truud? Kes te sellised õige olete, et seda neilt meestelt ja naistelt küsida julgete? Mõistmatud, kes ei hooma, et see rivi ees antud truudusevanne, antakse neile, kellega koos seistakse lipurivis. See üksus on kokku tulnud, harjutanud ja nüüd vande andnud, et samas koosseisus, tulgu mis tuleb, üksteist alt ei veeta. Olen andnud saadikuvande riigikogu liikmena. Lubanud siis jääda alati truuks Eesti põhiseaduslikule korrale. Olen ohvitserina andnud vande loobuda vajadusel oma elust, et kaitsta relvaga käes Eestimaad. Ma olen vandunud  mehena, eestlasena ja patrioodina truudust oma maale ja rahvale ning need on asjad, mida ma võtan igavesti surmtõsiselt. M.E.P

Minu riik, olgu see kelle juhtida tahes, on võtnud minult need lubadused ja peab võimaldama mul mu antud vandeid ka täita. Kui ta seda ei suuda, ei saa või ei taha on tema mind petnud. Ma tahan oma riiki tõsiselt võtta. Ma tahan, et minu riiki võtaksid tõsiselt kõik teised rahvad ja riigid. See on minu kodanikuõigus, oma antud vande eest, riigilt sellena käitumist nõuda.

24.veebruar on Eesti Iseseisvuspäev. See on kõige tähtsam päev Eesti riigi olemasolemise jaoks. Kui mõelda inimesele ja tema iseseisvusele, siis kui iseseisev ta ikka kohe sündides on? Inimeseks kasvamine ja iseseisvaks saamine tuleb aja, töö, kogemuste ning haridusega. Minu silmis, istub Eesti täna nagu saja-aastaseks saav mutike, kelle pisikeses ärakraamitud toakeses, kepsutab voodi ümber kamp õnnelikke munitsipaalametnikke ja ajakirjanikke. Et nemad veel nii vanad pole, püüavad nad teha ise seda nägu, mida peaks tegema sünnipäevalaps. Eideke ei ole enam väga iseseisev. Ta vajab igapäevast abi ning hooldajat. Tema argipäevadeks on mineku ootus ärkvel olles ning enda Jumala kätesse andmine, unne suikudes. Tema retsept noortele, kuidas nii kaua elda, on lihtne – seisa alati üksnes selle eest, mis kallis. Võitle lõpuni.

Kõhklus, millest sissejuhatuses kirjutasin, ongi sellega seotud. Seista selle eest mis kallis, kuni lõpuni. Kallis on mulle see vaatepilt, kui paraad on rivistatud ning läheb marsile. Ma vaatan seda tundega, mida annab mulle ainult iseseisev Eesti. Sel aastal lähen ma Eesti Iseseisvuspäeval ka õhtusele tõrvikurongkäigule. See ei ole üldse  poliitiline ja millegi vastu, mida ma esimestel aastatel pelgasin ja tean paljusid arvavat. See on sünnimaa iseseisvuse ühine austamine. Tulede toomine välja ning üksmeeles ja rahus edasiminek. Nõnda, kui päeva algus koos rahvuslipu heiskamisega Hermanni torni, ei ole ühegi partei nägu, pole seda ka üksmeelne tõrvikurongkäik pidupäeva lõpus. Ma ei lähe sinna kellegi ega millegi vastu protestima, ega meelt avaldama. Ma lähen ise ja kutsun sinna oma kaasmaalased, soovides et meid oleks rohkem kui valitsusele viinahinna nina alla hõõrujaid ja kestvustorisejaid. Olgem väärikad ja austagem Eestit, üksteist ning iseennast. Kohtume Iseseisvuspäeva õhtul tõrvikurongkäigus!

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.