REISIKIRI

Olen reisil. Ilma ääres, kus Päike on tasuta ja soe merevesi aktsiisivaba. Anna mulle andeks Eesti, et seda tõesti praegu väga vajasin.

Kui olin pisike poiss, oli me hoovis üks tüdruk, keda kutsuti araka-liiaks. Nagu paljud lapsed, kes soovides matkida oma vanemaid või täiskasvanuid, kasutavad niiöelda “suurte inimeste keelt”, sai seegi sealt oma hüüdnime. Minulegi tundus poisikesena, et see plika, kelle õiget nime keegi tänaseni ei tea, muud ei oskagi öelda. Oli see mis iganes laste mäng tahes.  Olgu täpsustuseks öeldud, et meie ajal oli laste mänguväljak maja taga ja mõned ümbruskonna hoovid lisaks, mitte pihuarvuti ekraan. Vahemärkusena, poliitik, kes valimiste ajal oma agendena jälle seda laste mänguväljakute juttu ajama kukub, on lihtsalt lill. XXI sajandi mänguväljak mahub pihku ja karusselli asemel on vaja kiiret wifit! Tagasi lammaste juurde! Niisiis plika mu lapsepõlve koduhoovist, kelle nimi oli araka-liia sest ta iga asja peale kiunuva häälega ütles:”arakka liiale”.

Meenus see araka-liia siin Taimaal. Olen siin enne ka käinud ning inimestega suhelnud. Mul on muuseas reegel enda jaoks! Tahan iga mossis näo käest naeratuse saada. Reisil olles! Mitte Eestis, muidu võib lootusetusest peast segi minna. Siingi on päästmatult palju väga sitta teenindust, rääkimata mu oma suurest puudusest, mitte osata kohalikku keelt. Siia koer maetud ongi. Õppisin juba eelmisel Siiami reisil õigesti tänama ehk tänulik olema. Kohalikus keeles ja kummardusega. See tegi nii õnnelikuks, et jalutades mööda veidi räämas, koloniaalstiilis majadega palistatud öist tänavat, kilekott arbuusi ja teine veevaruga näpus, lausa tantsisin. Mis kunsti seal siis niiväga on, mõtleb morni moega mulk. Aga just see ongi! Teha väga lihtsaid asju lihtsalt, õigesti ja siiralt. Aitasin ühel õhtul üht vanemat vene meest, kes peale kirillitsa ühtegi muud tähte ei näinud tundvat. Las see olla siinkohal ta ainus süü, et ta pole tundnud mingitki huvi kultuuri ja vajadust võõrkeelte järele. Minu vanaisa ei osanud ka surmani vene keelt ega sattunud Eestist kaugemale. Need ongi kaks kanget. See vanem vene mees nägi oma suures hädas, viimase õlekõrrena kesk aasia nägusid, üht europiidi ning ta vaatas silma. Abiotsivalt – anuvalt ja valusalt väetina oma suure emakeele armetus tühisuses kahe pisikese tai silmis.  Kui ma ta siis segadusest välja sikutasin ja oma teed jätkama asutasin, kummardas see vana mees ja tänas mind õigeuskliku õnnistussõnadega. Kui ta vene keeles küsis, kuidas on “suur tänu”? Vastasin – ütle seda oma südamega, keeles mida valdad. Suur asi. Suure rahva ja keele jaoks, enne kui spetsiifikasse laskuda ja tänamisel vahet teha, kas tänad meest või naist. Mõni päev hiljem, hommikusöögilauas ühes vahepeatuse hotellis, kohtusime eestlastega. Olime ise ja nemadki olid kannatavalt vait. Ei suutnud emakeeles “tere” öelda. Vaatasime üksteisest mööda ning kõigil oli ilgelt nõme olla. Kelle eest kaitset otsides me NATO-sse kuulume?

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.