Usun, see võis olla teleprodukt nimega “Tuvikesed”, mis televaatajad kättpidi embrüonaalsusesse tagasi püüdis viia. Sinna, kus nalja kohad olid režiis kirjutatud kursiivkirjas ning sulgudesse tehtud lisandusega (publiku naer). Iga neljas stsenaristi huumoripongestus, oli märgitud lausa (publiku naer + aplaus). Jõudsalt, nagu tsellofaantorbikust valguse poole sirutuv basiilikutuust, ökopoe salatiletis, kasvas peale publiku uus arusaam huumorist. Tema taju teravus, empaatiavõime ning narratiivitunnetus, polnud enam relevantsed kategooriad. Oli lihtsalt puuraiduri flanellsärgis, reied laiali, diivanil mune tuulutava tölli ja tema killerkontsadel ringi koperdava, tupeeritud puudli primitiivne lalin. See oli pilt miljööst, kus justkui mitte millestki, pidevalt midagi “ootamatut” ja naerumöirgeid esilekutsuvat sündis. Kujuta omale ette, et seesama toode oleks tulnud meile mitte Ameerikast, vaid Koreast! Diivan keset elutuba ja ühe veidrike pere argitoimetused selle ümber. Taustale heliefektide plaadilt mängutud koreakeelsete naerukohtadega. Oleks see toona publikule peale läinud? Arvan, et see oleks olnud telefenomeen ja hullumeelselt punk huumori kung-fu. Ma arvan, et meil oleks kasvanud peale uus põlvkond huumorisõpru ning naljamehi- ja naisi, kelle kujutlusvõime piirid oleks vertikaalsed mitte horisontaalsed. Nali on naljakas alt-üles ja vice versa. Taevast maapeale, mitte laiali mööda horisonti. Huumor on see kui sõidetakse tikkude vahelt edasi – tagasi ja alles siis, vajadusel ka otse, läbi tikkude. Teisisõnu – taha pandud naeruta. Needsinased “suured komöödiaõhtud” televisioonis, ei oleks ehk üksi kodus nii piinlikud vaadata, kui tegijatel endil poleks nii kaugelekiirgavalt piinlik seda kõike võltsilt naeratades teha. Teha nalja, nagu “tuvikestes”. Varjamatult kella vaadates, sest publiku naer tuleb nii ehk naa lindilt ja õiges kohas. Korea värk, ainult Eesti keeles.
HANNES VÕRNO 