TOPIS

Topis on mõnus olla. Arvan, et on palju neid, kelle jaoks on see täiesti tähtsusetu, kuid on ka neid, kelle jaoks topis olemine on elu ja surma küsimus.  Topis olijatel, õnnestub olla edukas. Silmapaistev kui soovite. Mingil kummalisel moel on juhtunud nii, et olen ühe oma eakaaslasega väga sageli nagu taignapatsid struudlipärjas, eluteel põimunud. Oleme mõlemad sündinud 20 aastat peale suurt märtsiküüditamist. Aastal, kui toimus legendaarne Woodstock-i rockfestival ning riburada sündisid lapsed, kes eostati ameeriklaste kuul käimise ülemaailmse eufooria taustal. Käis külm maailmasõda ja kalendis kirjutati aastaks 1969.

Meid kiskus ellu ja elama seesama tung ning me noorus kattus väga tormiliste aastatega. Tema oli pealinna poiss ja laps-filmistaar, mina provintsilinna poisina, elasin oma tähelepanuvajadust välja kodulinna kooliteatris. Sellest, mida me oma nooruses tegime ja tegemnata jätsime, oleme mõlemad avaldanud ka raamatud. Mina otsustasin enda oma mitte reklaamida. Tema tegi kõva reklaamitööd ja tegi õigesti. Ma olen rõõmus, et temal sellega nii metsikult hästi läks. Sellest on saanud koolides kohustuslik kirjandus. Olen väga rahul ka enda esimese raamatu tulemustega. Mitte läbmüüginumbrite pärast. Rohelisi herneid müüaksegi rohkem kui musta kalamarja, aga selle pärast, et ma tean kindlalt inimesi, kes muidu üldse raamatuid ei loe, kuid minu oma lugesid. Meie esimene niiöelda silmast silma kohtumine, toimus juba sinimustvalgete lippude ja Eesti krooni esimesel aastal. Tema tegi siis kultuslikult head popmuusikat. Käisin ta bändi kõikidel kontsertidel ning kuulasin tema ansambli esimest kassetti seni, kuni see venis kuulatamatuks. Samal ajal kuulati nii kassettidelt kui raadiost ja röögiti naerda ka komeedina tõusnud Kreisiraadio sketšide peale. Tema tegi moodsat ja head muusikat, mina uut rõivamoodi. Minu Kunstiakadeemia diplomitöö pidanuks olema tema bändi “stiili” väljatöötamine ning kostümeerimine eelseisvaks läbimurdeks euroopa suurtele muusikaturgudele. Plaaniks see jäigi ning viimasel hetkel tegin diplomitööks hoopis Hardi Volmeri debüütfilmi Tulivesi kostüümikujunduse. Muuseas, tema mängis Hardi bändis kitarri. Jälle juhus. Me olime edukad! Kui meie Kiuriga KAHVLI lõpetasime, hakkas tema tegema sedasama teleformaati edasi. Siis tegi tema õhtust jutusaadet ja tõusnud hea ühiskondliku närviga teravaks ja populaarseks, kasutas ta hetke ning läks Riigikokku. Minul oli see juba käidud tee, ainult selle vahega, et ma ei venitanud saadikutööst loobumisega seni, kuni tiksuks täis lahkumishüvitis. Vahepeal kirjutasime jälle raamatuid. Tema rändas kitarrega mööda Eestit, et  lugejatega kohtuda, mina käisin ka kolm korda raamatuga rahva ees. Ilma kitarrita, sest ma ei oska seda mängida. Tema oli topis ja mina olin topis. Mul on taas käsil uus raamat, sest mulle meeldib kirjutada. Meie eraeludki on läinud lahku ja eraldi ning jõudnud uute tunnete ja inimesteni. Tema on karsklane, mina vahel võtan natike napsi. Me ei suitseta kumbki ning meie kehad on samuti kord suuremad ja siis peenemad, nii kuidas parasjagu sellega tegeleda viitsime. Viimati kohtudes viskasime ühiselt nalja selle üle, et vajame mitte lihtsalt iPhone-i, kuna see on iseenesestmõistetav, vaid “plussi”. Seda näeb lugeda, sest oleme oma nägemise otsast hakanud tasapisi ära andma. Mul on juuksed, tal kiilaspea, aga nina- ja kõrvakarvadega õnnistab lähenev täisküpsemine meid mõlemaid juba täna ühtemoodi. Ta on palju lugenud, mina palju näinud. Ta on arukas ja terav, mina otsekohene ja tihe. Meil pole kummalgi rohkem kui paar üksikut lähedast sõpra, keda usaldame ning meid mõlemaid hoiab mälestus ja kustumatu armastus oma lahkunud isade vastu. Meil on lapsed, keda armastame tingimusteta ja üle kõige maailmas ning me suhtume austusega oma laste emadesse, kuigi me suhted nendega on keerdkäikudes pusasse läinud ja katkenud. Meil on kodud, kus tunneme ennast vabalt ja armastavate inimeste poolt hoituna. Meile meeldib reisida ja vaadata inimesi, mõeldes endamisi – mida kuradit… Mina pole mingi topis ja tema pole mingi topis. Me oleme kaks poole sajandi vanuseks saavat meest, kes teevad asju, mida hing kutsub tegema. Täiesti erinevad inimesed, kes teevad täiesti erinevid, samu asju. Mulle meeldib see aastakäik. Meie aastakäigu jaoks on Eesti keeles rohkem sõnu ja me naudime nende kasutamist. Ükski noor ei kõhkle olemast uhke ja öelda – olen topis.

Topis on uurimisotstarbel või eksponaadina esitamiseks looma terviknahast või peast (peatopis) valmistatud kuju^[1]. Mõni allikas peab topise sünonüümiks kaavikut^[2][3], teine allikas loeb kaavikuks aga loomutruud topist^[1].

Topiste tegemist nimetatakse taksidermiaks.

Wikipedia