PIHITUURID

Väikeses Viru-Jaagupi külas, kus elasid nii minu ema kui isapoolsed vanavanemad, liikus mu poisipõlves suurte inimeste suus jutt kellestki külamehest. Nime ei mäleta, aga igatahes see ei olnud keegi rahvafolkloori legendidest. Neist legendidest kirjutan kindlasti tulevikus. Igatahes oli seal Viru-Jaagupis elanud mees, kes olla kord jõuluks siga tappes öeldnud, et kärssninal on ainult üks puudus. Muidu üdini kasulik loom, ninast kuni sabaotsani välja, aga täielikult ikkagi ära ei saa kasutada. Ta tahtnuks tapmise ajal sea kisa kinni püüda ja sellest ka kasu saada, et see niisama õhku ei haihtuks. Nali naljaks, aga ökonoomika seisukohalt täiesti innovaatiline mõte, nagu ütleks mõni woodglass aegaon kella vaadates.

Viis mind selle mõtteni seast ja tema kaotsiminevast kisast, üks viimase aja uus trend. Nagu šampinjonid turbakotist, pistab iga nädal keegi peanupu välja ning tuleb lagedale oma vestlusõhtu, kohtumise või seminariga, pealkirjasteades selle nagu uue lunastaja kauaoodatud saabumise. Kõik need küpsise- ja kohviõhtud teemal “mis meil siin tegelikult toimub” või “mida me seni kogu aeg varjanud oleme” on muutumas justkui üheksakümnendate tümmituride renessansiks. Need praegused võiks ilmselt vabalt nimetada “pihituurideks”. Tuleb punt inimesi ning lubavad pileti ostjatele, et siit algab enneolematu paljastamine ning tõekuulutus. Sisuliselt on need vahvad pihituurid ju mitte midagi muud kui omaaegsed Pärnu Turundusgosplid, kus iga esineja natuke Steve Jobs tahtis olla. Nõnda käivadki inimesed rääkimas mida nad kusagilt kuulsid ning mida sellest arvavad. Pole mõtet pizza-ahju tuld teha, kui keegi pizzat ei söö, sestap on neil tänastel “pihituuridel” olemas täiesti aktsepteeritav koht, sest ka püstijalakoomikute ressurss ei ole lõputu. Publik väsib ja tahab aegajalt avastada midagi uut, olgu see parem või halvem kui eelmine. Tulla kohale ja kuulata ning vaadata, mis kellelgi öelda, on tore ja edasiviiv. Mõtelda aitav, vabastav ning lahustav. Just see viimane! Lahustav tunne, et las ma lihtsalt olen ja saan toimuvast osa.

Kas sa ei ole mõelnud, vaadates ajaloolisi filme, et miskipärast on rahvarohkel linna turuväljakul alati kohal tolad, kes karkudel koperdades köögiviljadega žongleerivad või lihtsalt heast peast hundirattaid viskavad. Kust pagana kohast see kaasaja inimese niisugune visuaalne kinniside tuleb? Miks ta surmkindlalt seda usub, et keskajal ei möödunud ühtegi turupäeva selleta, et hobusesita ja värskelt veristatud searümpadest lookas laadalettide vahel, jalutab prokaadis ja sametis kõrgaadel, läbisegi lällavate pajatsite ning kaltsudes turuvarastega? Ta tahab seda uskuda – nõndasamuti nagu ta usub mehi, kes astuvad lavale ning lubavad “kõigest (viimaks ometi) ausalt rääkida”. Ta tahab veenduda, kas ta on selles kõiges isegi kunagi sees olnud, sest see on naljakas  ja tundub samas usutav.

“Pihituur” oli ka KIRG. Vestlusõhtu, mille koos Epuga (Epp Kärsin) seitsmel õhtul Tallinnas ja Tartus oma publikuni viisime. Õppisin sellest väga palju. Kogesin, kui palju on meie elus ja meie ümber soovi kõike uskuda. Uskuda millesegi, mis aitab, edasi viib, parema tunde tekitab. See ei ole soov naerda möirates lõõgastuda või vastupidi. Hingelinnu kõige õrnemate sulgede sassiminekust segadusse sattuda. See on abiotsimise tundest saadav moodne seltskondlik nauding. Justkui kõigi oma hädade kindlustamiseks ostetud kindlustuspoliis. Õnnetuse vastu, millesse sattumist sa suhtes “üks miljonile” vaevalt tõenäoliseks pead.  Mõtlesin kord, et teeksime Jesper Parvega ühe ajakirjandusliku eksperimendi. Mina, Jesprist dekaad vanema ja kogenuma mehena kirjutaks loo – kuidas armastada naist. Jesper noorema ja laste kasvatamist alles alustava hea papana, kirjutaks loo – kuidas kasvatada meest. Avaldaks need aga äravahetatud nimedega. Nõnda, et Jesper kirjutab alla minu loole ning mina tema omale. Tead mis siis saab? Mina tean, proovi näiteks ette kujutada, et Jesper Parve kuulsaima lause – “naine peab võtma suhu ja tegema peale seksi mehele võileiba” oleks öelnud mina…

Kokkuvõtteks. On imetore, et me elame. Saame näha ja kogeda, igatseda ja uskuda. Püüda ja pingutada, heituda ja loobuda. Kõike saame teha, sest meil on kindel usk sellesse, et kui me ka ise ei tea, siis kuuleme kellegi käest kes räägib, kuidas asjad tegelikult on ning nõustume või tõrgume vastu. Elame pihituuride ajal, sest tõe hind näitab turul tõusutrendi. Üheksakõmnendatel janunes publik tümakat ja see pandi taha kõigele, mis oli leviladudesse või meloodialettidele seisma jäänud. Täna lubab kes tahes – “Raisk, ma räägin suu puhtaks” ning sa maksad talle, et kuulda kas mees tõesti pihib ka sinu eest. Arvan, et see Viru-Jaagupi mees on rahul, ei lähe enam isegi seakisa tänapäeval raisku…