ISESEISVUSPÄEV

Meil kõigil on see kogemus. Olenemata sünniaastast, ehk sellest, kas see jäi viie, viieteistkümne või viiekümne viie aasta taha. Varasemate põlvkondade puudet sellel suure tõenäosusega nii tuntavalt ei ole. Siis olid lihtsalt teised kombed ja teised ajad. Mäletate? Kui läksime klassiga ekskursioonile ja buss oli koolimaja eest liikvele läinud, arutati esimese asjana läbi see, kui palju kellelegi taskuraha kaasa anti. Seni kuni me ise ei teeninud ning vanemad, vanavanemad või muud meie eest hoolistejad, meile taskuraha andsid, oli see alati justkui üks eluliselt olulistest asjadest. Ise teenima hakates, olgu see esimene töötasu suvise peedipõllu kõplamise või heinatöö eest, võttis need “pinged” sujuvalt maha. Taskurahast ja üldse rahast sai noortele justkui sõltumatuse ja täiskasvanulikkuse tagatis. Reserv, kindlustunne või kuidas iganes seda nimetada, mis oli igaühe privaatne asi.

Eesti Iseseisvuspäeva õhtul, oma armsas kodus, küdeva kamina ja kallite inimeste ringis. Saunas soojaks saadud kontidega, peale päevast paraadi ja õhtust tõrvikurongkäiku, mõtlen sellest lõppevast päevast. Homme on ju taas argipäev.

Ma kuulsin viimastel päevadel paljusid inimesi kõnelemas ning olen aus. Mulle väga meeldis, et KÕIK kes midagi ütlesid, tundsid hetke erilisust ja seda, et on aeg olla emotsionaalne. Kallid kaasmaalased, kõik viimseni – igaüks, kes iganes oli tänase nimel teinud midagigi, oli teinud seda Eestile. Nii ilusat rahvast on ainult miljon.

Homme, argipäevas ärgates ja hakates kuulma neid jutte, et nüüd tuleb taas tööle hakata ja peomeeleoludest vaikselt välja tulema, on samuti normaalne. Nii see peabki olema. Ma tahan sinult ühte paluda, minu kallis Eesti rashvuskaaslane. Ainult ühte pisitillukest asja. Ole hommikul ärgates ja õhtul uinudes hetk enda vastu väga aus ning mõtle, kui palju sul Eestit on…

Mõtle oma kodust hommikul tööle minnes või tööd otsima minnes. Mõtle uksest väljudes korraks nagu lapsena, aga mitte raha, vaid seda, kui palju sul Eestit kaasas on. Kui palju Eestit võtad sa hommikul kodust väljudes endaga kaasa. Nõnda mõtle ka õhtul, kui tuled töölt või tööd otsimast ja pole vahet, kas leidsid või mitte. Mõtle, kui palju Eestit sul on koju kaasa võtta, kui astud oma kotta. Mõtle, kas sa jäid sel päeval vaesemaks või said rikkamaks. Veelkord! Ära mõtle rahast ja rahulolust, mõtle Eestist! Kui palju sa hommikul teda oma kodust kaasa võtsid ja kui palju õhtul tagasi tõid. Päevad ei ole vennad…EESTI on väärtus, jõud ja vahend, mis peaks olema meie kõikide arvutuste koefitsendiks, sest see on iseseisvuse funktsionaalne osa.

Ma kummardan täna teie kõikide ees, kes te tegite igaüks ja midagigi, sest te tegite seda EESTI jaoks. Ma armastan teid meeletult ja tean nüüd, et ilusaid Eesti inimesi, keda näeme ühtse superrahvana laulupidudel, ei viidagi kuhugi “lattu” peitu ega tehta pasteediks, mida mõnel vastuvõtul leivale määritakse. See on olemasolemisse uskumine, mille eest täna kummarduse teen. Usk, et oleme olemas ja armastame oma maad. Ma siiralt usun – täna oli päev, kui KÕIK armastasid Eestit. Iseseisvat, ilusat, isamaalist.

 

 

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.