DELFI

See oli mõningad aastad tagasi. Olin siis aktiivselt nii oma ettevõtte kui teletööga seotud. Tegin väga palju tööd, reisisin ja elasin piiranguteta, sest nautisin nulle suurte numbrite taga mu pangakontol. Kohtusin sel ajal väga paljude Eesti inimestega. Kohtusin nii suurettevõtjate, pankurite, ärimeeste kui poliitikatippudega. Presidendi pere kutsus kord lausa mõneks päevaks oma maakoju…jpm.

Hiljem, nähes Eesti muutuma hakkamist riigiks, kus justkui vägisi püüti sovjetlikku korralagedust USA-st kopeeritud demokraatiaga ravitsema hakata, astusin lootusrikka vabatahtlikuna ja pühendumusega, teenima oma riiki. Ma tundsin, et on minu kohus sekkuda ja vajadusel takistada seda, kui muutub enesestmõistetavaks, et kasvatuse vastand – kasvatamatus, nimetatakse vabakasvatuseks. Kui saab igapäevaseks normiks ülbe ja egoistlik kaaskodanikega mittearvestamine ning see ristitakse inimõiguseks. Kui mölisemisest kujuneb sõnavabadus jne. Iga kord, kui oli võimalik Eesti riigi üle uhkust tunda, tundsin ma seda varjamatult. Mehena, eestlasena, isana ja patrioodina. Niisamuti võtsin ma kohuseks omaenese südame ja Jumala ees, et olen alati aus ja halastamatult otsekohene. Alati ja kõiges. Ka siis, kui enam mitte keegi ei julge seda öelda, et see riik on täiesti persse keeratud, sest võimulolijad on rahva voonakestena vaikima pannud. Inimesed kardavad juba täna oma riiki. Meie oma Eestit. See tunne on nõmedam kui nõukogude võimu ajal. Siis tehti teisitimõtlejatest pederastid või idioodid. Täna tembeldatakse nad tagurlasteks või taotakse teiste hirmutamiseks avaliku laimuga mutta. Täna tunnevad Eesti inimesed hirmu jääda tööta ja kaotada sellega oma võlgu võetud rahulolu ning liisitud õnn. Nad tunnevad rõõmu nähes läbi linna mürinal sõitvaid vanu flaami sõjamasinaid, sest see sisendab tunde, et keegi teine sõdib ehk meie eest. Nad loevad kergendusohkega õukonnameedia pealkirju ja hingavad turvaliselt, et neile sellist sitta kaela ei valata.

Sel ajal, aegu tagasi, kui suhtlesin väga palju ja paljude inimestega, jäi mulle kõrvu paar nime. Olen neid kuulnud hiljemgi ja tänaseks on mitu neist meediamasina kunagisest võtmeulatajast, sirgunud lausa kombainijuhiks. Tragikoomiline on see, et nende toonased ja mõne puhul isegi tänased leivaisad, ütlesid pea igas vabas vestluses, et need tegelased on õhinaga imbetsillid. Väikese riistaga nabanokkijad ning äraostetavad pugejad.

Ma tundsin iga kord ebamugavust, sest need hinnangud minu jaoks tundmatutele inimestele, tundusid ülekohtused. Ma ei arvanud, et keegi võib olla selline sitapea, solgihing või prügisüda nagu temast aina räägitakse.

Täna ei jää muud kui nõustuda sõbraga, kes ütles:” ükski inimene pole halb, aga anna raasike võimu ning inimlik nõrkus hakkab kohe paistma”.

Ma ütleks lisaks, et mul on neist kõigist, aga eriti soonvaldist, koogist ja poomist täpselt niisama inimlikult ja nukralt kahju kui aastate eest…