SILMAVESI

Sa kirjutad peamiselt neist asjadest, mis sind häirivad ja vihastavad. Väga tahaks aga lugeda su lugusid sellest, mis sulle päriselt meeldib ja rõõmustab. Niisuguse, vaat et ehmatava arvamuse saatis ühel päeval mu postkasti üks siinse kirjavahetuse lugeja.

Nõnda otsustasingi, et võtan kätte ja püüan mõelda sellest, mis õnnehelgi silma või rõõmupisara palgele toob. Selle, mis tekitab tunde, et mul pole vaja tunda end kohustatuna vastuteeneks. Selle, mis annab lihtsa inimliku õiguse tunda ennast hästi mitte süüdi. Mis see “see” siis on?

…

…

…

Olen nüüd kirjutanud ja kustutanud. Kirjutanud ja kustutanud. Olen kustutanud kõik ilusa ja liigutava. Sõnad, mis väljendavad mu siiraid tundeid, armastust, õnne ja usku. Sõnad, mis väljendavad lugupidamist, veenumust, kindlustunnet ja austust. Kõik olen kirjutanud ja siis jälle kustutanud. Sest ma ei soovi just neid sõnu enam teistega jagada. Teistele usaldada või silmapiirist pilguga kinni hoides, hapratel radadel vaikse häälega uidata.

Mäletan, kui olin väike poisike, tõi Soomes elav tädi mulle teksad. Wranglerid! Kehvakvaliteedilises kaubakülluses kasvav uus põlvkond, kelle meelest neljakümnendatel küüditajatele politsei oleks pidanud kutsutama, ei saa sellest niikuinii aru. Mida tähendas ühele perifeeriapoisile paar välismaa teksapükse, on ehk võrreldav sellega, kui keegi täna põhikooli lõpetamise puhul vanematelt kingituseks cabrioleti saab. Niisiis olin ma õnnelik. Ma nii meeletult ootasin, millal ometi saaks nad pessu panna ja natukenegi põlvekohtadelt heledamaks kulutada. Uued teksad olid siis kõik kanged ja tumesinised ning moodsaks ehk pehmeks, auklikuks ja persed lõhki tuli need endal himuga kanda. Ei müüdud siis poes uuena lõhkiseid teksasid nagu täna. Kui jõudis õige päev, läksidki teksad esimest korda pesumasinasse Riga. Ma istusin laua taga ja õppisin. Kui ma raamatult pilgu tõstsin ja aknast välja vaatasin, nägingi ma viimast korda oma teksasid. Ma nägin, kuidas ema oli meie suure paneelmaja hoovis ning riputas ühistele pesunööridele, nagu seda siis tehti, värskelt pestud pesu. Minu püksid juba kuivasid seal, pahempidi pööratuna nii, et kollane teping ja uhked välismaa kirjadega sildid ja etiketid kevadpäikeses sillerdasid. Mõtlesin, et kui ma kiiresti õpin, kuivavad ka teksad kiiremini ära ning tuupisin edasi. Kui korteriuks sisse astunud ema selja taga kinni klõpsatas, oligi mul juba õpitud. Tõstsin pilgu ja vaatasin aknast välja. Pesud kuivasid…aga. Kurat. Seal, kus ema oli kaks minutit tagasi riputanud nöörile mu teksad, olid ainult näpitsad nööril alles. Keegi oli tulnud, ajal mil ema pesukuivatuse puude juurest trepikoja poole tõttas ning mina olin pilguga korraks raamatus ja varastanud mu püksid. Lihtsalt sattunud sel hetkel “õigesse kohta”, et napsata nöörilt niisked Wrangleri teksad number tont teab mis. Need olid laste suurus. Keegi varastas oma lapsele pesunöörilt teise lapse teksad…

Kahlil Gibran, üks mu lemmikautoreid on kirjutanud oma raamatus “Prohvet” kuritööst ja karistusest. Seal ütleb ta, et ükski pole ise süütu, kui ta kurja käe läbi kannatab. Igaüks ise ja omal soovil annab pätile selle, mille laokile jätab. Sest ükski logard ega värdjas ei ela meie keskel me endi vaikiva nõusolekuta.

Ma mäletan seda tunnet. Seda tunnet, kui mu esimesed ehtsad teksad varastati. Seda tunnet, mis on lapsel siis, kui ta tunneb enda suhtes toime pandud alatust. Labast alatust aga veel rohkem küsimust oma lähedasele – miks? Miks sa need teksad õue viisid? Mu kallis ema ei osanud tulla selle pealegi. Nii ta siis just ütles, kui mind lohutada püüdis. Ma ei tulnud selle pealegi, et keegi tuleb ja võtab pesunöörilt teise inimese riideid…

Mis kuradi planeedil me siis elame? Kust veel kui mitte teise inimese pesunöörilt? Teise inimese riidekapist. Tema kodunt, tema suvilast või autost. Tema rahakotist, tema hingest ja isegi internetis kirjutatud sõnadest. Lihtne on tulla ja lihtsalt võtta. Nagu poolniiskeid äsja pesust tulnud Wrangleri teksaseid, mida sa endale tahad.

Selle pärast ei kirjutagi ma enam sellest, mis mulle meeldib või mis korda läheb ja rõõmustab. “Hoia oma hingelindu”, ütles mulle üks kallis inimene. Nii ma teengi viimasel ajal ja ei lase hingelinnul teiste sitta nokkida. Ma kirjutan raamatut. Ilusat romaani kus on suur armastus ja palju ehedaid tundeid ning lummavaid pilte. Oota see ära. Oota seni ja puhka oma südant ning loobu meediast. Mürast ja vingugaasist. Ma teen ausat telesadet ja kirjutan head raamatut. Vahepeal maalin ning teen neile keda armastan, head sööki. Soovid, et kirjuta midagi head – loe siis mind mitte seda mida minust kirjutatakse. Nad passivad nagu parkimistrahvijad või pesunöörilt teksasid varastav sovjett, millal lihtsalt tulla ja võtta. Ilma luba küsimata. Ühe ja sama käekirjaga. Vihates ja hallitades nagu kõik need, kelle saatus saab olema kuivaks jooksnud soontega, möödatormajate jalge alla tallatuks saada. Neist kirjutan ma kord hästi. Nii ilusasti, et nende silmavesi neid endid peseb ja liigutus liigestesse elu toob.