Tutvus selle mandriga algas minu jaoks põhjapoolses otsas. Põhja poolses sõna otseses mõttes, sest mulle tundus toona, et enam sügavamale põhja ei ole võimalik langeda sellest, kus oli üheksakümnendate esimeses pooles Egiptus. Sellest unustamatust reisist kirjutan edaspidi, tulevikus. Aga see kõik kiskus mind seletamatu kirega. Ma uurisin Marocco kohta, sest mäletasin lapsepõlve apelsine, millel oli musta rombi kujuline kleepsukene, kollase kirjaga Maroc. Ma püüdsin teada saada, mis imeasi on Soweto, sest see sõna käis läbi igast kolmandast telesaatest “Rahvusvaheline panoraam”. Ühesõnaga – ma ootasin saatuselt kutset, et sattuda Aafrikasse, kuhu iganes ja mis iganes asjus.
See kutse tuligi. Tänaseks areenilt kulisside taha tõmbunud aplombiga alustanud seiklusreise korraldava büroo kaudu läbi sõber Madis Millingu. Madisel hakkasid Estonias “Viiuldaja” proovid ning ta ei oleks saanud sealt ära. Mina olin vaba mees, telesaated pikalt purgis ning aega nii et maga õlad risti. Mulle sobis ettepanek kohe. See oli tööpakkumine, teha kaasa üks safari Namiibias. Tööks olnuks reisiseltskonna meeleolu eest vastutamine ning ajaveetmise sisusatmine puhkehetkedel. Reisibüroole sobis, et maksan oma kaaslase eest täissumma ning võtan ta kaasa. Palkasin oma õe koos oma mehega lapsi hoidma ja maja haldama. Ühesõnaga, see oli üks väga kõva plaan ja organiseerimine, millesse oli kaasatud hulk inimesi, kelle kalendrites tuli teha muudatusi, vaadata ringi tööplaane ja palju muud. Sisuliselt kaks nädalat enne reisi, sain aga lakoonilise teate koos vabandusega, et kuna ei saada kampa kokku, jääb see reis ära.
Nagu ütles papa Kiir oma õnnetult Venemaa reisilt naasnud Georg Adnielile – nüüd, kus me juba niipalju kahju oleme kannatanud, ei saa me seda enam pooleli jätta. Otsustasin, et sõidan ise, kahekesi elukaaslasega Aafrikasse. Sellest sai üks elu lahedmaid reise ilma igasugu kahtlusteta. Sõistin Namiibia otsast otsani läbi ning sain ka väga korraliku trofeesafari kogemuse. Sel reisil Namiibiasse, juhtus seni unustamatu lugu. Ma olin Eestis kaua aega igasugu suurte jeepidega sõitnud ning mul olid kogemused selle auto sihtotsaterbelisel kasutamisel ka, ehk maastikul. Seda ei saanud sugugi öelda nende paari safarikostüümidesse pugenud valge kohta, kes oma rendijeebid peale esimest paduvihma esituledeni mutta uputada oskasid. Seetõttu kulus mul vaat et üks reisipäevadest selleks, et teelolijana kaaslasi aidata ja neid mülgastest välja sikutada või ise rooli istuda ja teepeale tagasi sõita. Kogu selle mudas hullamisega sai mudaseks absoluutselt kõik. Polnud midagi, mis poleks selle punaka porisaviga koos olnud. Päev enne koju tagasilendu, istusin ma sõbra rantšo hoovil ja kasisin oma safarisaapaid. Seda vaatas pealt üks sõbra farmis elav ja töötav neegrivanamees. Istus, kimus suitsu ja pobises midagi sõrmega mu tegevusele osutades. Mina afrikaansi ei mõistnud ning palusin siis oskaja appi, et saada teada, mida sel muhedal mehel öelda on. “Kes kordki on oma saapad teinud kokku aafrika poriga, jääbki siia käima” vastas mulle sõber. See toonane kümne aasta tagune ennustus on ka toekalt täitunud. Tänaseks olen käinud Aafrika mandri lõunapoolsetes riikides nii omal käel, sõpruskonnaga, lastega kui jahikaaslastega palju kordi. Käesolevalgi aastal ootab ees kolm trippi Aafrikasse, kus tegutsen giidina ja aitan lahedatel inimestel Aafrikat avastada. Kokkuvõttes on läinud nii, nagu vana neeger Namiibias ütles – ma olen kümne aasta jooksul kümme korda Aafrikas käinud. Ma austan aafriklasi ja ma naudin Aafrikat. Ma olen aafriklastega ja Aafrikaga aus. Olen näinud Aafrika muutumist viimase kümne aasta jooksul iga aasta ja iga päev ning suhtlen oma sealsete sõpradega sagedamini kui mõne Eestis elavaga. Ma olen õppinud aafriklasi mõistma ja nende käitumist seletama. Ma tean, mida nad kardavad ja miks. Ma olen näinud, mis nendega on juhtunud ja tean kes seda teinud on. Lõuna Aafrika Vabariigi maapõues on olemas kõik maavarad, aga kuna sealsed põlisasukad on päästamutlt laisad, elavad nad sama sitasti kui need rahvad, kellel pole mitte midagi ja peavad kõik ostma. Lõuna Aafrika riigikaitse on tänaseks põlisasukate kätes, mis tähendab seda, et mereväe laevad ja õhuväe lennukid roostetavad juba viimased viis aastat sest nendega ei suuda mitte keegi mitte midagi teha. Jalavägi harjutab täägivõitlust, õpib priimusega vee keetmist ning telgis magamist. Oskustega mehed on jooksnud jõustruktuuridest laiali ja töötavad siin seal loodusparkides valvuritena. Valgete management on minema löödud ning aeg on kõikjal peatunud. Nad elatuvad madalast riigipalgast ja igapäevasest altkäemaksust selle eest, et öösel salakütid loodusparki ninasarvikuid tapma lasevad. Iseenesestmõistetavalt on seal palju imelisi ja ausaid inimesi, aga sellegipoolest on absoluutselt kõikidel objektidel, olgu see era või ärihoone, kõrged kivist tarad ning elektrikarjused nende harjadel.
Aafrika on otsustanud, et ta elab nüüd ja praegu. Ta laseb koos aasiast sissevoolava rahaga, sisse kõik üheotsa piletiga asiaadid. Need teevad nüüd mustade eest kogu töö ära. Jalgpalli MM-i rajatised kogu Lõuna-Aafrika Vabariigis on hiinlaste ehitatud!
Mis sellest kõigest saab? Ei midagi üleloomulikku. Aafrika lõunapoolne osa, läheb lihtsalt põhja. Ta ei vaheta Egiptusega kohti, küll aga muutub varsti selliseks maaks nagu Egiptus toona. Maaks, kus turist vaatab imestades enda ümber ning ei suuda mingi valemiga uskuda, et selle kõik mis veel alles aj töötab, oleks kunagi rajanud nendesamade meeste kauged esiisad.
Mäletan nooruses üht seika Tartus. See oli kaheksakümnendate lõpus, tulisel fosforiidisõja ajal. Tulime sõpradega mööda Sõbra tänavat ja olime õhtuses heas tujus. Nägime eemal meile vastu tulemas kaht tudengineiut. Hoidsid teineteisel kõvasti käevangust kinni, et julgem oleks. Olime püüdlikult viisakad ja astusime kõnniteelt sõiduteele, et õhtuhämaruses neiud võiksid turvaliselt mööda astuda. Kui nad meie kohale jõudsid, kuulsime neid sosistades laulmas. Vaikselt, nagu vandeseltslased, läksid nad üksiti endasse ja teineteise kaenlasse hoidudes ja laulsid. “Ai tsihhaitsahh aitsahh ai velled, me metsavennad eestlased”. Raske oli aga saime hakkama naeru tagasihoidmisega.
Pete Seeger kirjutas kord ammu ühe imeilusa loo, millele meie legendaarseim laulusõnasepp Heldur Karmo tegi ka eestikeelse teksti – Kuhu küll kõik lilled jäid.
Varsti laulavad öösse tõttavad neiud vargsi ja sosinal “Kuhu valged mehed jäid, mis on neist nüüd saanud?” Ma ei ole rassist, ma räägin asjadest nii nagu need tegelikult on, sest nii saab maaim paremaks ja me ei pea rääkima väljaspool omade ringi, teist juttu.
HANNES VÕRNO 