ÜMBRIK JA ÜLESANNE JÜRI PIHELILE

“Hannes Võrno peaks ajakirjandusest eemale hoidma”, teatab mees, kellega oleme olnud kaua aastaid head kolleegid. Mees, kes ei käi meediamaastikul kikivarvul ja seinalt tuge otsides, vaid keda võib igati õigustatult pidada suurte kogemustega spetsialistiks. Jüri Pihel – mees kes minu suureks hämmelduseks, võttis vastu telefonikõne ning teatas värisevi hääli: “Jüri Pihel”.  Nagu oleks kolm kotti tsementi varastanud laohoidjale helistatud miilitsast. “Jüri, ma lugesin sinu…” – mille peale pobises ehmatust varjata suutmata häälega, äsja väga suureliselt hukkamõistu mananud mees: “ma ei saa praegu rääkida” ning lõpetas poolelt sõnalt kõne.

Mul ei olnud talle pikka juttu ega mitte midagi muud öelda, kui üht. Seda, et ma olen tegelikult juba väga kaua aega ajakirjandusest eemale hoinud. Pikki aastaid. Minusuguseid on muide Eestis küll ja küll. Sa ei pea edaspidi teisele poole tänavat pagema või tuldud teed tagasi pöörduma ning juhuslikult kohtudes häbenedes pilku peitma. Ela oma elu ja kuluta seda mis seal ümbrikus anti, otstarbekalt. Kurb, et sul Jüri niipaljuks autoriteeti ega pidamist pole, et õukonna truude sülekoertega kaasahaukumise asemel, neile tõtt öelda. Neile, mitte mulle oma tarka nõu anda. Öelda, et ärge noppige Võrno netiseinalt midagi. Ärge kirjutage ega rääkige temast silpigi. Unustage see mees täiesti ära.

Mees elab seni, kuni mäletatakse tema nime. Seepärast ei ole arukas, üritada kedagi meedias surnuks tampida, sest see töötab vastupidi, aga seda ilmselt suvereporteritest “toimetajateks” sirgunutele, kiirkoolitusel ega komsomolilaagrites ei räägita.

2007 aastal, “Pronksiöö” ajal helistas mulle Madis Mikko, kes oli toona Kaitseministeeriumi avalike suhete pealik. Ta küsis, kas ma olen valmis võtma vajadusel kui see tekib, võimalik et isegi ohtliku ülesande. Olla see mees ekraanil, keda inimesed teavad ja usuvad ning kutsuda neid vajadusel vaoshoitusele või kõige sitemal puhul ühisele vastuhakule. Olin loomulikult nõus ja valvasin lisaks Kaitseliidu Tallinna maleva staabihoonet, kus suhtlesin ilma igasuguse subordinatsioonita, kaitseväe väeosa ülemaga, kes aitas kiiresti korraldada erivarustuse Toompeal lossi valvavatele malevakaaslastele. Ole hea mees Jüri – mõtle, kes võiks olla sinu meelest täna see mees? Marko Reikop? Minul ajakirjandust vaja ei ole ja pole neil tegelikult ka mind vaja. Aga vaja on hirmu! Hirmu, et näidata avalikkusele kuidas me kellegiga teeme, kui selle kord ette võtame. Hoiatuseks igaühele, kes ei taha olla järgmine, oled meiega või meie vastu. See ei ole ajakirjandus, Jüri – see on pask, mida poliitikud rahamõlaga segamatult liigutavad, sest ajakirjanik, kellel on pangalaen, ei ole sõltumatu ega vaba. Minul pangalaenu ei ole!

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.