MIS JUHTUS JA KÕIK MUU

Eesti teatri ajalugu on kirev ja kuldne. Kihiti nagu damaskuse teras, mängib ta nii tardunud voolamist kui voolavat tardumust. Nõnda nagu ainult teater seda oskab. Ta suudab olla ja rääkida. Ta võib surmvakka olla ja sellest vaikusest vaatajale saalis suure valu valmis voolida. Karjuda kogu kopsust, kisendada kuni kuuni kuuldavalt oma sisemonoloogi. See kõik on suurim insenerikunst, mida mina tean. Kõikidest ametimeestest kõige rohkem maailmas, austan mina näitlejaid. Nemad peavad nagu sillad, mis kaugete kallaste vahele õhku riputatakse, kandma igaühe, kes teisele poole tahab pääseda. Kui nad oma kandevõime valesti on välja arvutanud, jõuavad sillaületajad ehk kuiva jalaga kummalegi kaldale huku eest pageda, kuid võib ka hullemini minna. Lavakoolis lõpetanud kursustel on alati olnud inimesi, kes peale kooli teatrisse pole jäänud. Olen neist kogu aeg mõelnud mitte kui allaandjatest või kõrvalejääjatest, vaid kui headest kandevõime tundjatest. Sellepärast ma näitlejaid väga austangi, et sel erialal on kandevõime kaugele näha nagu ükskõik mis ehitisel, kahe kalda vahel.

Mäletan mitut meest, kes mulle lavakooli üliõpilastena korrakski kõhklust ei tekitanud, et neil kandevõimet poleks. Vägagi oli ning on tänagi veel, kuid nad valisid teise tee. Mitu neist valis Jumalasulase teekonna. Nemad ja mitte ainult, olid ja on täna ning ka tulevikus endiselt need, keda ülejäänud arvavad õige haletseda olevat. Neist räägitakse kahjatsedes, nagu raskesti vigasaanutest või ravimatusse haigusse nakatunutest. Läks vaeseke peast segi – hakkas usklikuks ja see muu…

Mis minuga juhtunud on? Küsimus, mis elab ja käib oma rada mööda lehepäiseid nagu see tegelikult kedagi huvitaks. Kellaaega küsitakse ju ka eri põhjustel. Soovist teada saada, mis kell parasjagu on, aga ka soovist teada, mis kell mehel käe peal on. Ma olen ammuilma mõistnud, et “Mis juhtus Hannesega?” küsijat ei huvita see ega teine vastus. See ongi kandevõimeta inimese viis, esitada lihtsalt üks küsimus. Mäletan Riigikogu X koosseisust tänaseni proua Kadi Pärnitsat. Harva mujal kui täiskogu istungil oli teda näha, aga kolmapäeviti infotundi tuli ta alati. Riigikogu saalis nagu me teame, tehakse infotunnist alati ka teleülekanne. Nõnda siis vajutab rahvasaadik Pärnits seal iga kord nuppu, andes märku et tal on küsimus. Kui riigikogu esimees või aseesimees talle sõna annab, pöördub kaamera saalis küsija poole. Pärnits esitas iga kord, oma ametiühingute teemalise”valveküsimuse”, mis sobib poliitiku puhul igasse keskustellu ning siis sündis reeglina midagi imetabast. Kuna kaamera keeras nüüd pilgu vastajale, ei olnud Pärnitsal enam teemast asja. Kahmates kaenlasse oma sisseostukoti, astus saali tagauksest, mis tema pingi taga avanes, lihtsalt minema ja kadus taas. Sellest ja mitmst muust pildist sai minu lõim, kuhu lühikese aja jooksul mustriline kaltsuvaip Eesti toonasest parlamnedikultuurist valmis kooti.

Hiljem, kui peale Mikk Mikiveri lahkumist, Riigikogule aastalõpu istungitel aastaid jõulumeest käisin tegemas, nägin, et mul oli olnud õigus. Tänaval tuldi ligi ja öeldi, et pean neile seal Toompeal korralikult “virutama”. Vastasin siis kõikidele kriitikutele, et Hannes Võrno võib öelda ja teha mida tahab, aga jõuluvana ei sõima ega peksa isegi eluaegset vangi, kuigi ta selle kellegi meelest on ära teeninud. Inimesed tahtsid, et jõuluvana nahutaks parlamenti ja sõimaks poliitikuid. See ongi meie aja paradoks – keegi teine tehku ja öelgu, sest kui midagi peaks viltu minema, saab näidata kiiresti süüdlasele. See ongi vastus.

Ma püüan saada üle oma pere purunemisest ja väga kallite inimeste järgemööda lahkumisest. Olen juba saanud üle mõnest elusolevast või eemaldujast, kes on olnud alati sõber või vaenlane ainult ja üksi raha pärast.

Naasesin mõne nädala eest Araabia Ühendemiraatidest kus giidina tööd teen ning Eesti reisisellidele selle maa kultuurist, tavadest, kommetest ja elust jutustan. Tasu selle eest, on inimeste siiras tänu, mida nad väljendavad peale iga reisiprogrammi päeva. Ostsin selle reisi gümnaasiumi lõpu kingituseks, viimase koolivaheajana, ka oma pojale.

Sel reisil oli kaasas üks ajakirjanik, kes ei käinud mitte ühelgi ekskursioonil. Arvestades ta varjamatult piinatud ja vaevalist olemist ning kõige esimese asjana lennujaama taxfreest ostetud kärakalaari, kahtlen kas ta hotellist üldse väljas käis. Pole ka minu asi. Kui inimene tahab ilmtingimata islamimaale hotelli tina panema tulla, nautigu täiega. Kuid just tema küsib ajalehes, et mis juhtus Hannes Võrnoga…? Mitte miski teda ju ei huvita. Absoluutselt mitte miski, peale selle “riiklikult olulise küsimuse”. Küsimuse, mis heidetud lihtsalt õhku, et teenistuslik linnuke kirja saada ning vastust vaevumata kaadrist minema hiivata nagu Pärnits.