Vladi (valitse, juhi) Mir (maailma)
Kirjutan seda pühapäeva, 18. märtsi varasel pealelõunal ning tean nagu terve universum, et tänastel Vladimir Putini valimistel Venemaa presidendiks, võidab ta need kõhkluseta ning jätkab Venemaa presidendina. Eesti meedias sellest palju ei pajatata. Arusaadavalt ei ole põhjus selles, et teema ei puuduta otseselt ka Eesti lähitulevikku. Pigem hoitakse seekord madalat proofiili ning piirdutakse ehk vanade videomaterjalidega õhtustes uudistes, kus on kindlasti kajastatud mõni Venemaa opositsiooni meeleavaldus ja muu meile sobiv “euroopalik” ning “demokraatiameelne”. Tahaks lihtsad venelased tõesti samamoodi muutusi lihtsalt muutuste pärast? Ei taha! Nad pelgavad suuri muutusi elus nagu noored neiud pekki püksitagumikus.
Oled sa kuulnud mõnd venelast arutlemas, et “vahelduseks võiks Venemaa president olla naine” või seda, et Venemaa president peab olema kindlasti “rahvusvaheline mees”? Naised on Venamaal väga suurt ajalugu teinud. Naisi, kes suudaksid tänagi Venemaad administratiivselt juhtida, leiab selle suurelt territooriumilt ja miljonite inimeste seast kindlasti. See pole paraku teema mida tahaks keegi tõstatada, sest ausaltöelda nõder peaks olema see välisvaatleja või muidu turureporter, kes taas midagi teise riigi asjadest arvata võtab. Liigagi hästi on meeles USA viimased presidendivalmised. Viis ja sõnad, mida siis Kentmanni tänava satkonnast jägatud kammipillidega kõikjal avalikult ja enesekinldalt mängiti. Läks aga hoopis kardetult vastupidi ning seda kohmetum, oli kogu see tühjaksmälumata suudega arglikult pobisetud leppimus, et pidi see siis nüüd nii minema.
Ma ei tea, millise aiatööriista varrena Jevgeni täna Mikseri selgroogu kasutab, aga selle olemasolus omal kohal ja välispoliitiliste seisukohtade edastamisel, on terve mõistusega inimesed kõhelnud juba pikalt. Ses Brüsseli võimu ees nõtkumises vormub aina selgemate ja konkreetsemate piirjoontega see “Trooja hobune”, mida siinsed kahe persega komissarid ette tõmmatud eurolina taga oma puuhaamritega kokku klopsivad. Milleks mingi sõda? Milleks manöövrid, lammutamine ja tapatalgud, kui hirmunud ja kuulekas talurahvas, kamavõru ümber suu ja magu tangusupist triiki, muudkui ehitab ja loob. Sadamaid ja suurtehaseid, võimsaid raudteeühendusi ning kiireid meretunneleid. Nuputab ja nuumab konkursse omadele, kus üha uusi rahvusvahelisel areenil naeruväärseid ja kogu riigi tõsiseltvõetavuses kõhkema panevaid graafilisi brände ja tunnuslauseid otsitakse. Ilvese dekaadipikkukseks koordineeritud presidentuuri ajal, mõeldi sellele juba nimigi välja – taristu. Niinimetatud infrasturktuur, ehk kogu see võimekus, mida saab vana euroopa raha eest rehepapina enda kratiks ehitada. Tegelikult aga Moskva jooniste järgi uue oblasti tehnilise võimekuse väljaehitamine, mis ongi Vladi-Miri (ehk valitse maailma) lõplik plaan. Seepärast tuleb täna õhtul ja edaspidi, kuulata väga teraselt, mida Putini valimisvõitu ette teades, ungarlaste ja poolakate selja taga Strassbour-is kuulekatele vasallidele pressiteate ümbrikutega kätte jagati. Millise sõnumiga Venemaal toimunud valimiste kohta astub venekeelse valija ette igal pildil jalga väristav IRL ja paljud muud teemad? See kõik on põnevam ja kõnekam kui eales varem, sest lähimate kuude või vähemalt aasta jooksul, saab näha millise järgmise EU liikmesriigi riigipea või kantsler GazPromis tulusa pensionifondi ja vaikse kabineti saab. On lihtsalt ääretult kahju, et pole enam uudiseid. Ei ole AK-d, Aarne Rannamäed ega väispoliitilist analüüsi vaid siseriiklik irrelevantne infotoss, mida ajaviiteks nagu šišat imetakse.
HANNES VÕRNO 