POISI LUGU

See oli imeline suvi. Olin võtnud peale pikalt kaalumist vastu kirjastaja ettepaneku. Olla uue raamatusarja “Lapsepõlve lood” avateose autoriks. Sukeldusin sellesse töhe rõõmuga, nagu oma esimeses jõulunäidendis Kristuse sündimise lugu mängivad lapsukesed. Leidsin sõprade kaudu imelise ja selleks tööks parima koha. Lahemaal, Hara külas. Pisikeses vanas palkmajas, mille akna taga loksus Hara laht ja vaade avarusele, mis kustutas mu kauakestnud janu silmadega silmapiiri serv üles leida. Seal see oli. Luigepaariga, kes mu kalurihüti ukse all loksuvas lahes, igal hommikul usinalt seitsmekesi toimetas. Ühel hetkel jäi neid kuus. Mõne aja pärast viis. Siis neli ja lõpuks enne kaselehtede muutumist lendlevaks kullapuruks, olid nad järel kahekesi.

See suvine rituaal sai siis mu jaoks justkui hommikupalveks. Sirutada veidi roidunuks jäänud ihuliikmed tagasi oma kohale. Kustutada tuli, sulgeda sülearvuti ning astuda hommikueredusse. Kell võis olla oma 9-10. Mu intensiivseim aeg oli kulutatud otstarbekalt ning ma olin väsinud kuid õnnelik. Ma olin alustanud kirjutamistööd nagu ikka, öösel. Ööhäälte ja kõigi heade ning pahade merele jäänute vaimudega üheskoos. Istusime puntras, nagu merehädast pääsenud piraadid kusagil konvoilaeval, jalad igaks juhuks raudus ja ootusärevuses kogu edasijuhtuma hakkava suhtes. Kirjutasin, kuni kestis see tunne, et olen ise kusagil eemal ja jutustan veidi kiirsutades omi lugusid, mida keegi rabistades sõna sõnalt kinni üritas püüda. Ma nautisin väga seda tunnet. Tunnet, et ma loon üht lugu, soovides anda edasi nii tegelaste karakteri, meeleolud, tunded ja isegi lõhna. Rääkimata valgustest, helidest ning valust mida tundsin. Olgu see viimane suure armastuse lahtilõigatud mahlane vili või lapselik ja arme tekitanud ihuvalu. Kui jõudsid need hommikud. Taevalakke Jumala tõstetud Päikesega ning puhta õhuga mida jagatakse vaid lõhnatundlikele hingata oskajatele mere kaldal. Iga hommik, läbi kogu suve oli eriline nagu neitsid hoolivate trubaduuride romantilises poeesias. Neid ühendas vaid neitsilikkus. Puhtus ja kartmatus vaadata silma nii elule kui surmale. Need ööst hommikuni käidud ja kirja pandud rännakud, said mu palveteks ja patukahetsuseks. See mina, kes ma hommikul sealt tarest niidetud õuele astusin ja silmi ereda päikese valguses kissitades harjuda lasksin, oli igal hommikul uus inimene. Mu valdused olid mõõtmatud ja paremini kui August Gailit, läbi Toomas Nipernaadi jutustuse oma kuningriigist, ei suudaks seda kirjeldada ükski elavatest. Mu kari, meres konutavad suured rannakivid, nagu härjad, sõid rahulikult sel kujutletaval soolasel vesiheinamaal. Soe hommikutuul, kes oli mu tubli karjapoiss, pildus nende lihavate kehade vastu vahel soolaseid pärleid, mis sealt nagu suurt keha mööda tagasi aadekirstu valgusid. Kõik minu õukonnas võisid kõike puutuda ja omatahtsi kasutada, miski polnud üksi minule antud. Kui luikedel öö jooksul järgmine poegadest hukka sai või ise igaveseks uinus, oli mul tunne, et need truud hinged maksavadki me kõikide eest. Me ahnelt kahmatud rõõmude eest, mida omale teiste eest krabades ette tõstame ning siis ärasongituna järele jätame. Meie ahnitsemise eest maksid need luigepojad, mõtlesin ma toona ning keerasin oma hedonistlike soovide kraane aina koomale ja pingumale. Minu suvi möödus seal mere ääres. Minnes õhtul varakult magama. Ärgates teisel või kolmandal öötunnil. Kirjutades kuni suure hommikuvalguseni ning vaadates siis üle oma valdused. Käisin igal hommikul rannariba läbi ning vaatasin ainsa inimkehana omaenese jalgu, mis mind liival edasi viisid.

Ühel päeval sai see suvi otsa ning raamatu käsikiri valmis. See oli erakordne tunne. Minna mere äärde omaenese jälgi otsima, kui aina tugevamaks muutunud tuuled juba merd oma kätkis nii tugevalt raputasid, et lained nagu lapiga koristatädid, kõik lagedaks olid lükanud. Luiki oli jäänud järele kaks. Needsamad, kellega kevadel koos kirjutama hakkasime. Nad jätsid oma viis poega merelinnuhaldjale printsideks ning lendasid siit rannast oma raskete tiibadega lehvitades ära. Nende luikede minemises oli rannale jäänud sulgi. Suuremaid, nagu vanasti kirjutamiseks tarvitati ja väiksemaid, vooljaid ning uduõrnaid ringilendajaid. Linnusuled oskavad rääkida, ütles mu lapsepõlve kõige ilusam tüdruk ja tal oli pisikese plikana tuline õigus.

Ühel päeval helistaski Epp. Olin juba omajagu kärsitu ja väga suures ootusärevuses. Raamat on valmis! Sain Epu ja Justiniga Rahvusraamatukogu juures kokku ning oma elu esimese endakirjutatud raamatu kokkulepitud autorieksemplarid. See oli päev, mida ma ei unusta mitte kunagi. Selle sama päeva hommikul helistas mulle isa, kes teatas justkui me pere kannatliku ootamise ja lootuse luhtumise märgiks, et analüüsid olid väga halvad. “Seis on sitt”: ütles isa telefonis ning tundsime sel hetkel mõlemad, et teeme pausi hingamiseks ja helistame hetke pärast uuesti. Ma sõitsin Raamatukogu juurest haiglasse ja andsin isale oma raamatu. Kõige esimese, mille trükikojast olin saanud. Teadsin sel hetkel, et seda raamatut loevad need, kes seda lugema peavad. Kes teavad, kes see poiss on ja mis lugu tal on ning usuvad, et linnusuled oskavad rääkida. Ma otsustasin, et ma ei tee sellele raamatule mingit reklaami. Ei käi raamatupoodides esitlemas ega korralda autogrammitunde. See on lihtsalt üks poisi lugu

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.