KODURAHU

 

Si vis pacem, para bellum

Tahad rahu valmistu sõjaks, ütleb antiikne mõistulause. Nagu paljus me ümber, on ka selles tarkuses tõde just niipalju, nagu vett klaasis, et nimatada klaas pooltühjaks või poolenisti täis olevaks. Miks? Lihtsalt sellepärast, et me tegelikult ei tea, kuidas seda mõõta! Meie oskus seda adekvaatselt mõõta ei ole objektiivne ning me ei ole osalised selles mängus, mis on ülalt tribüünilt vaadates tore inim-muster suurel platsil. Isekeskis, siin “all” siblime me nagu viimsepäevalised mõne majatarbepoe avamishommikul. Me teame, kuhu joosta, millal tõsta käed, millal kükitada maha ja millal lehvitada lippu. Meid, vigurvõimlejaid on terve platsitäis. Meie mass, kuulekus ja tahe pingutada, tekitavad koreograafidest ülevaatajates nurrumapaneva võimutunde, vaatamata nende kähedaks kulunud häälepaeltele ja energiakulule, oleme me üksikuna võttes lõppude lõpuks ikkagi kõigest rühm A või midagi seesugust. Nõndasamuti nagu rahvatantsupeol on ka riigikaitses. Eesti tänane narratiiv sellest, et oleme läbi aegade kõige paremini kaitstud, tugineb nii nagu tantsupeogi puhul – “peaasi et sadama ei hakkaks”. Teisisõnu, peaasi, et ainult mingit jama ei oleks ega tuleks. Hirm teha sest, äkki läheb valesti. Kas see ongi sõjaks valmistumine? Iseenese hüpohondria ning sümptomaatiline sugereerimine, et saime maha toreda paraadiga või viisime läbi enneolematu õppuse? Sellise pildi peab saama avalikkus, sest paradoksaalsel kombel ei ole see tegelikult midagi muud kui makse maksva Eesti kodaniku veenmine selles, kui kaalutletult ja õigesti raha kulutatakse. Küsimusi siin ei esitata ning veelvähem võib siin viidata mõnedele röökivale küsitavustele või rahvusvahelise tõsiseltvõetavuse defitsiidile. Millal ometi väsib see veski, kus koos kama ja aganatega jahvatatakse legendi meie tunnustamisest kõigi teiste poolt? Olgu jutuks meie naiste kaunidus või sõdurite vaprus. Ilmselge – meil ongi kõige kaunimad naised ning pole kahtlust, meil ongi kõige vapramad sõdurid. Miks? Mitte selle pärast, et me kelleltki selle seisukoha nagu koer vorstilitri välja sitsib vaid tegelikult. Sünnitada tänasesse ebakindlusse ja tumeda tuleviku tundmatusse ikka veel lapsi, ongi kaunis! See naiselik alalhoiuinstinkt ja lootuse hoidmine on kaunis! Nõndasamuti me sõdurid. Teades kõhklemata, et esimene lahing kuhu minnakse on suure tõenäosusega ka viimane ja sealt ei naasta, pole see muu kui jumalik vaprus. Seepärast küsingi. Kartmata oma toolist küüntega kinnihoidvate ja võimu omavate vastaste uut viha- ja kättemaksulainet. Miks te seda möga ajate? Miks ei või üks rahvas olla võitmatu seepärast, et ta teab tõde? Miks sa raiskad? Sa kulutad täna selle arvelt, et Eesti naised sünnitaks ja Eesti mehed tahaks kaitsta oma maad? Päev kauem “vastu pidada” ei tohi olla see ränk hind mida maksavad järgmised põlvkonnad. Kui see päev nii palju maksab – carpe diem niiöelda, siis ärme solguta oma noori mehi terve aasta, koos eelneva kaitseressursside ametis elavas järjekorras surnuks molutamisega. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragraaf 20 on iga kodanikku puudutav seadus, mitte kellegi auastmest või ametikohast tulenev privileeg alametega seaduslikul alusel peremehetseda. Veelvähem võõra varaga pillavalt ringi käia. Rahvuslik kaitsetahe on midagi, mis eksisteerib, kui tal on eessammuja. Juht, kes paneb ülejäänud sellesse uskuma, et nii pealetung kui taganemine on momendil möödapääsmatud manöövrid. Selline juht on suuteline oma alluvaid õiglaselt ning väärikalt hindama. Tema tunneb oma tugevust selles, et tema meeskond on võimekas, loov ja üksmeelne. Millal see juhtuda võiks? Tõenäoliselt mitte enne, kui muutub enesestmõistetavaks arusaam, et organisatsioon toimib siis, kui tal on olemas inimesed, keda organisatsioonil on vaja. Kollektiiv, mille moodustavad need, kelle jaoks on oluline organisatsioon, sest muidu oleks nad lageda taeva all, ei ole suutelised jätkusuutlikult eksisteerima. Iseseisva riigi kodanikele on isamaalise rahvusliku tunde loomiseks kolm atribuuti. Nende pidamine on jõukohane üksnes neile, kes on oma iseseisvust väärt. Oma raha, oma lennukompanii ja oma armee…kodurahu ei ole veel iseseisvus.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.