ILMAMUUTUS

Murelipuu, mis kallist Calacatta marmorit meenutavate õierosettidega, mu koduaias oma tähetundi naudib, on istutatud veidi pahale kohale. Suure makedoonlase pikkade okastega oksad, on läbisegi õitsva murelipuu okstega, sest mõlemad ihkavad valgust, emakese Maa jõudu ning Päikest. Suur makedoonlane on Maarjamaal harvaesinev männipuu. Ta õige kodumaa ning vanemad on Balkani poolsaarel, kus ta koos oma sihvakate vendadega ilma punnitamata poolesaja meetri kõrguseks võiks kasvada. Nõndasamuti, nagu paljud puukultuurid, oma kasvutempo või mõõtmetega istutajast omatahtsi sirguvad, muutub ka inimlaps läbi elu, jäädes kiduraks või visates kasvada, nagu oleks tal himu ilma redelita taeva kõhualust puudutada.

Ilmamuutus on ilus sõna. See on umbes selline sõna nagu “tähelepanu”.  Tähelepanu, nagu võime hardalt märgata või käskivas toonis üleskutse olla millegi suhtes hoolas. Nii ka ilmamuutus. See mis lämbe sooja äikesepauguga rammusrõskeks jaheduseks teeb või vastupidi, peale pikaleveninud tatist vindumist viimaks sulakullase suvesoojaga põletab. Ilmamuutus on seegi, mida maailma muutumise kohta poeetiliselt öelda võib ja sellest ma täna mõtlengi. Minu maailma muutumisest, kogu ilma muutusest minu sisemuses.

See kõik on toimunud vähem kui aastaga. Veelgi kiiremini. Vähem kui poole aastaga. Vahel on see isegi veidi hirmutav, et oma suuruses on see muutumine ka väga kiire. Suured asjad kipuvad olema ju aeglased ja kohmakad ning kui nad kord liikvele on läinud, näib et peatumatud. Tead, ma tahan et see läheks täpselt sedamoodi ka edasi nagu seni on läinud. Seepärast, et ma olen õnnelik nagu äsjakihlunu ning hindan elus enda ümber toimuvat täiesti uute kriteeriumide järgi. Hindeid andmata, arvustamata, ootusi ja nõudmisi esitamata ning mis peamine nende saavutamata jäämisel, pettumata ja kibestumata. Kuidas see võimalik on? Väga lihtsalt. Tänu Inimestele. Mulle on uued inimesed ellu tulnud ning nagu soolaleivalised, uue elu alustamiseks hingemajapidamises hädavajalikud kingiutused toonud. Olin elanud väga pikalt maailmas, kus ilma kohal olemata ja osalemata tundus eksisteerida veidravõitu. Nii neetult iseenesestmõistetav nagu hommikune kuselkäik, oli pilguheit uudisvoole võrgumaailmas. Tänaseks olen ma elanud pool aastat meediata. Tundmata vähimatki huvi kellegi seisukohtade või arvamuste suhtes, sest mulle läheb juba pool aastat korda hoopis minu uute inimeste arvamus. See arvamus, et teiste arvamus ei loe.

Hämmastusin, kui kogesin mitte üks või kaks või kolm korda, vaid palju, palju kordi, et minu arvamus sellest, et olin õukonnameedia õnnetu peksukott, pani inimesed õlgu kehitama. Arvasin, et nad lollitavad minuga, kui kuulsin, et nad ei ole minust midagi ajalehtdest ega online meediast lugenud. Nüüd, olles ise niiöelda “täiskarsklane” ses mõttes, et olen oma “hommikuse konjakijoomise” ehk Eesti uudistega kursisoleku lõpetanud, tunnen ma end rahuloleva ja õnnelikuna. Seltskonnas, kus ma liigun ja inimestega, kellega suhtlen, ei räägita “tagahoovide uudiseid” ega siunata uusmarksistide hooratööd, nagu varasemalt  harjunud olin. Ma tean nüüd – KES MA OLEN ja soovitan seda kõikidele teistele samuti. Mõni aeg tagasi tegin oma hingele pai ning meelele suurt rõõmu. See oli imelihtne. Ma lihtsalt otsustasin, mida ma teen ja mida mitte. See on nagu ilmamuutus – see ON

Aitäh teile mu kallid!

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.