LASTEKAITSEPÄEV

On 1.juuni, aastal 1973. Seda on niipalju aega tagasi, et tundub aegajalt asjaosalistesse üldse mitte puutuvat. On soe suveilm ja päikeseline hommik. Ma olen kuu aega tagasi saanud nelja aastaseks. Täna õhtul on veel Lille tänava lasteaia pidu. Kohal, kus täna laiub Rakvere Tennisekeskus, on staadion. Punase purustatud saviga pehme jooksuring ning ümberringi põlvini ulatuv kuldkollane võilillemeri. Hoian isa vastu ja tunnen hirmu. Minust suuremad lapsed, kellel on kas briljantrohelise raamiga “Školnikud” või erkpunase raamiga “Ereljukased”, toimetavad enesekindlalt ja võidujanusena. Toimub mingisugune rahvarohke lastekaitsepäeva spordiüritus. Tunnen oma higistes peopesades tugevat leistangipidemete vöödilist kummimustrit. Seisan harkisjalu oma uue jalgratta raami kohal, hoian kramplikult leistangist kinni ja jalga isa jala ning õlga isa käe vastas. Vaatan nagu läbi udu, kuidas minust suuremad poisid hingeldades ja õhinal, oma läikivatel ratastel istudes, äsjalõppenud võiduajamise pingelisemaid hetki kirjeldavad. Näen nende kodaratesse punutud värvilisest traadist kirjusid “ämblikuvõrke” ning tagaporilauale kinnitatud, maani lohisevaid porilapakaid, mille külge omakorda on kruvidega keeratud kollased ja punased helkurid. Mõni ratas on raami keskosas, sadulast kuni leistangini sinise “isokaga” triibuliseks teibitud. Muidugimõista on kõikidel eranditult esituli ning pastaka ümber rullikroogitud värvilise juhtmega ühendatud “dünamo”. Ma vaatan seda maailma ärevil imetluse ja tohutu uudishimuga, püüdes meelde jätta kõik asjad, mis väikesest poisist teeks suurema poisi.

Siis jõuab kätte kõige nooremate vanuseklassi võistlusstart. Seisan stardijoonel kõrvuti veel kolme poisiga. Üks tundub teistest siiski suurem volask ja ta on ka “Školnikuga”. Ülejäänud kolm, mina sealhulgas, oleme oma väikese “paksude kummidega rattaga”.

“Start!” hüüab siis keegi tädi ja me tormame rajale. See “Školnikuga” volask saab muidugi kohe teistest ette ja kaob. Meie, ülejäänud, vänderdame esmalt üksteist nügides, pehmel saviklibusel rajal, kus pisikeste ratastega ja väikeste pedaalidega rattaga omajagu tegemist, et hoog üles saada. Ma tunnen, et ma saan hea hoo sisse ning ma väntan nüüd kiiresti, kogu jõust. Ma tunnen, et on ebaõiglane, kuidas see teistest suurem poiss oma suurema rattaga on varsti juba veerand ringi ja siis pool ringi ülejäänud puntrast ette rapsinud. Ma mäletan senimaani väga selgesti isegi seda häält. See on segu kummide all ragisevast saviklibust, laste rõkkavast kisast, vanemate ergutushüüetest ning kusagilt krapist kõlavast “Entel – Tenteli” reipast lastelaulust. Ma püüan ühe natuke paksu poisi eest ära sõita, et püsida kolmandal kohal. Ma ei taha jääda viimaseks. See, mida ma tunnen sel hetkel, on painav hirm ja sügavkülm viha. Hirm jääda kaotajaks ja viha kõikide põhjuste suhtes, mis võiks selle põhjustada. Viha oma rattasõiduoskuse ebakindluse ja vastumeelsus sel vajuval ja pehmel pinnasel kogu jõust väntamise suhtes. On selline tunne, nagu oleksin eksinud ja valele poole pööranud. Staadion tundub nii suur ja rada mitte ring, vaid sirge tee, mis ei lõppe mitte kunagi. Poiss, kellel on lühikeste varrukatega särk ja kes on sõitnud kogu aeg minust rattapikkuse jagu eespool, hakkab vänderdama ja jalgu jääma. Ma sõidan temast paremalt poolt, välisringil mööda. Ma teen seda raevu ja vihaga ning tunnen sel hetkel sedasama tunnet, mis siis, kui nägin esimest korda seatapmist. Ka siis, selles kõrvulukustavas seakisas ning verises elu enesestmõistetavuses, ei suutnud ma mõelda muust, kui sellest, et lõppeks see kord ometi.

Ma kõnnin isaga koos kodu poole. Ratas käekõrval. Õnnelik ja segaduses samaaegselt. “Sa olid väga tubli ja kõik kes sinuga võidu sõitsid, olid väga tublid” ütleb isa mu juukseid puutudes ja pai tehes. Ma sain teise koha. See suur poiss, kes võitis, sai auhinnaks kokkupandava mudelraketi. Minu teise koha auhind oli rinnamärk. Valge, millel oli sinise värviga joonistatud Vana Toomas. Pisike Norma plekist rinnamärk, nagu õllepudeli kork, millel on nõel taha pandud. Kolmanda ja neljanda koha saanud poisid, said samuti rinnamärgid. Miks see suur poiss meiega koos sõitis? Kas selle pärast, et võitja pidi saama raketi kokkupandava mudeli, sokutas tema isa ta väiksemate poistega viimasele võidusõidule?

Lastekaitsepäev, 1.juunil on alati, ajast aega üks ilus, päikesepaisteline ja ülla nimega päev. Laste kaitsmise päev. Neid peaks olema aastas samapalju kui on päevi üldse. Palun sind, mõtleme meie, suured inimesed kasvõi sellel päeval, et kõik korraldatavad võistlused ja mängud on toredad ja kaasahaaravad, aga laps tahab hoopis rohkem sellest kõigest, lihtsat selgust. Arusaadavat ja selget teadmist, et maailmas ei tehta sohki ega jagata lahedaid ja vähemlahedaid auhindu. Ei ole teistest ägedamaid lapsevanemaid ega kaunimaid kodusid. Ei ole suuremad ja väiksemad, tugevamad ja nõrgemad vaid lapsed.

Suuremate poiste suhtumine endast väiksematesse ei ole kaasasündinud. Selle, et kellessegi tuleb suhtuda nagu mittetäisväärtuslikku, teevad oma veidrustega ja ebavõrdse kohtlemisega lapsele maast madalast selgeks täiskasvanud. Minu isa ei õpetanud mulle, et mul on noorem õde, väiksem õde, nõrgem, väetim, saamatum või veel teab mida. Täiskasvanuks ja ise lapsevanemaks saades, ei kasvatanud ma ka oma poegades lömitavat aukartust suuremate ja tugevamate suhtes. Ma ei mänginud oma poistega kunagi seda lastekaitsepäeva mängu ja täna ma näen ning kogen, et need kaks toredat meest, peavad kõikide inimeste võrdset kohtlemist ning kõigisse väärikusega suhtumist enesestmõistetavaks. See liigutab mind isa ja kaaskodanikuna ning see pole minu vaid nende saavutus. See, mida lapsel kõige rohkem tarvis, on rahu ja kindlus ning teadmine, et minu ema ja isa on ka lapsed olnud ning nad mõistavad mind. Nii olgemgi me kõik, sel rahvusvahelisel lastekaitsepäeval, mitte projektipõhiselt ja pinnapealselt hoolivamad ja see muu bla bla bla, laste suhtes. See päev on selleks, et kaitsta last enese sees, minu väikest Hannest oma hinges ning sinu väikest sind – sinu hinges. Las laps näeb, et sa armastad ennast väiksena, nii ei kasva ta suureks teadmisega, et tema oma lapsele nii või naa ei teeks. Olge hoitud kallid poisid, Sina Joosep, kes Sa täna lõpetad ajateenistuse kaitseväes ning Sina Luukas, kes Sa 1.juulil sinna oma kodanikukohust lähed täitma. Elu jagab nii auhindadeks nii odavaid rinnamärke kui kokkupandavaid rakette, armastus on sellest kõigest niikuinii tuhat korda tuhat korda suurem. Ära kunagi unusta oma lapsepõlve pilte ning jaga neid ka teistega, nii kaitsed last kõige paremini. Iga päev!

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.