MINA, OLEN

Olen seda sõnapaari kasutanud viimase poole aasta jooksul ilmeselt sada korda rohkem, kui kogu seni elatud elu jooksul kokku. Seda sõnapaari olen ma voolava loomulikkuse ning elujanuse edevusega öelnud varasema elu jooksul hoopis teistmoodi. Teistsuguse tundega. Olen alustanud nende sõnadega sadu oma jutte, nii suuremas kui väiksemas seltskonnas. Pidanud enesestmõistetavaks, et mul on ju nii neetult palju öelda ja teistel mida kuulata. Need minu lood. Need lood, milles iga uue ettekandmise ajal, paigastliikunud põhielementide ümberasetusega, nii ajas kui ruumis, sai pegasus lennata. Mul on meeles mõne sõbra tüdimuse ja turtsatusega öeldud “ahhhh” kui need jutud omale justkui eluõigust ihates, vahel detailides lausa lipendavalt külluslikuks muutusid. Ei saa jätta ütlemata, et see reaktsioon kurvastas mind. Ma nägin selles üleolekut, tüdimust ja tõrksust, mis ei idanenud millestki muust, kui sestsamast pinnast, kuhu liiga tihedalt on istutatud. Olen terve elu käinud läbi inimestega ja suhelnud kaaslastega, kes on säravad, andekad ja julged. Neil on lood ja nad oskavad neid väga veenvalt ning kaasahaaravalt ja nauditavalt ka rääkida. Üks on meid kogu see aeg, läbi terve elu ühendanud. Kuulata me ei jaksa. Ütle kurat kahe lausega ära oma mõte ja “sõidame”. Raske on olnud tuhandetel kordadel sellega nõustuda, sest enamiku lugude juures pole ju absoluutselt mingit tähtsust lõpupüändil. Võrrelduna selle teekonnaga, kuidas üldse jõutakse. Teelolek. Elu ja pildid, mis jäävad meie sisse, sõltuvalt selles, kui rikkaliku värvivalikuga ning millise fantaasiaküllusega me oma hing need pildikesed oma rännakutelt vaadelda tuua suudab.
Uskumatu, kui raske on kuulata. Ma ei pea silmas seda, et istun või seisan ja mõtlen oma mõtteid, kui keegi parasjagu millestki räägib. Pean silmas seda, et ma kuulan teist inimest. Kuulan kuni ta on öelnud – aitäh. Tänan, et kuulasid. Olen tänu vendadele, meeste rännakute ringis, õppinud seda nautima. Nautima seda tunnet et teise inimese jutt veel niipea otsa ei saa. Vastupidiselt sellele, mida olin harjunud viljelema kogu varasema elu – oodates kärsitult oma vooru.
Sestap siis on “mina olen” omandanud hoopis teise tähenduse mu arusaamades ja elus. Tänulikuna ja kuulates võtan ma sellest elust osa, mis on mu ümber. Ma palun räägi minuga. Las ma kuulan sind – kuulan, olen siin, mina olen.
Mitu armsat inimest on öelnud – kahju, et sinu saade on nii lühike. Ühe või teise saatekülalise juttu kuulaks hea meelega palju pikemalt. Aga palun kuula siis! Võta alustuseks see veerand tundi ning ütle kõikidele neile OMA mõtetele, mis sul sel ajal pähe trügivad, viisakalt ja vaevumärgatava žestiga – tänan, ära sega. Nii näed, et kõik saab öeldud, mida kuulata soovisid. Tänan sind

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.