ÄRA PUUTU LAULULINDU

Kui ma alles poisinolk olin, oli mul suur soov mõista ja omandada kiiresti “suurte inimeste keel”. Keel, milles täiskasvanud tundusid olevat kokku leppinud, et rääkida asjadest, mida lapsed ei pea veel teadma. Hiljem täiskasvanuna, olen paljude lähedaste sõpradega, pisarateni naernud, meenutades lausejuppe ja kuidas need lapsena kuulates kõlasid ja tundusid. Eriti laulutekstid. Need linnukeelsed moogerdused, mida kaasa lauldes enesekindlusest pakatades ja veendumusega originaaltekstideks oli peetud, on pöörased.
Ühe lapsepõlves raadios mängitud loo tekst on mul tänaseni meeles, sest see oli nii sügavalt mõtlemapanev isegi poisitati jaoks. See oli Jaak Joala lauldud Arne Oidi – Heldur Karmo Laululinnuhaldjas.
Ära puutu laululindu, ära halba iial talle tee…sest laululinnuhaldjas tasub kätte kõige eest. Täpselt niisuguse teadmise terveks eluks, tõi poisikesesele üks ilus laul.
Üks teine ilus lugu lindudega on mul veel, mis meeles terveks eluks. Ma tutvusin kaheksakümnendate alguses Rakvere Teatri näitleja Erik Ruusiga. Vaieldamatult ühe karakteersema ja säravama filminäitlejaga Eesti kinoajaloos, mitme teise ürgandeka kõrval. Tema ütles kord ootamatult kellegi jutu vahele, et ta ei aktsepteeri inimesi, kes kasutavad sõna mesilane. See kõlab täpselt nagu venelane, lätlane või soomlane. Kas on tõesti nii raske öelda “mesilinnud” või “meelinnud” – küsis Erik. Tõepoolest, kas on?
Minu kalli tädi Maie pere peab meelinde. Ma olen suur meesõber ja mu köögis on alati nende magusat kulda jagunud. Seda kulub palju. Vahel kui magusa isu, võtan nagu Puhh, lusikaga otse purgist ja pistan suhu. Ma olen harjunud meelinde tänama iga kord, kui magus kuld mu kuuma tee sisse või hommikupudrule nirgub. Lihtsalt ütlen mõttes “aitäh kallid mesilinnud” – mõeldes ka mesiniku hoolele.

II Pool

Üht olen ma veel õppinud märkama. Avalikes tualettides käib vahel inimesi, kes tõmbavad küll ropsuga vett, aga jätavad alati oma pidurdusjälje valgele fajansile. Jäleda pasarea, mis järgmisele kergenduseotsijale justkui kasimata terekäe ulatab. Olen õppinud seda vaatepilti avastades enam mitte raevuma nagu varem, vaid mõtlema teatud tänulikkusega sellele, et sain taas meeldetuletuse. Sellest, et minagi jätan endast siin planeedil, midagi kuhugi, mis mõnele teisele inimesele väga häiriv võib olla. Mul ei ole raske võtta potihari ja eelkäija ning enda jäljed ära kustutada, sest kusagil roogib keegi teine millalgi ka mingit minu sitta. Söandad Sa kinnitada, et sa pole eales oma elu jooksul mõnest inimesest veel vähem arvanud, kui võõrast kakapallarast, mis avalikus käimlas potti kinni kuivanud? Mina olen, palju kordi. Ma tean, kuidas laululinnuhaldjalt andeks paluda, kui oled talle iial elus haiget teinud. Võta potihari ja teeni teisi, tee maailm paremaks ja puhtamaks paigaks enda ees ja enda järel. “Mina pole laululindu iial puutunud ega talle midagi halba teinud”, võid sa nüüd öelda. Äkki tõesti, aga kuidas sa vastasid küsimusele – “oled sa mõnd inimest samapalju põlanud kui pruuni triipu peldikupotis?”

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.