VÕILEIVA HIND

Mööda Narva maanteed sõites, jääb Jõelähtme kanti, enamvähem kohakuti praeguse tanklaga, üks tore vanem paekivihoone. Selle juures on välja kaevatud muinasaegne matmispaik ning enamasti seal ümber rahvast ei sibli. Pool sajandit tagasi oli seal teemaja. Selgituseks noorematele, et teemaja oli omaaegne kiirsöögikoht kus tegelikult oli kõik samamoodi aeglane nagu täna, järjekorras tammudes ja kellegi kabanossi oodates. See Jõelähtme teemaja oli aga mitmes mõttes eriline. Tallinn – Narva maantee oli siis Leningradi maantee. Maardus oli GAI putka ning sealt linnani oli rahvalegendide järgi sakslastest sõjavangide rajatud korralik betoontee. Kes selle tee tegelikult ehitas ei tea mina senimaani ja pole ka tähtsust. Tallinnast välja sõites, püüti alati “Maardu putkast” mööda saada, sest seal võis oodata igasugu üllatusi. Jaburam, mida isiklikult tean, oli see, et me auto peeti miilitsa poolt kinni ning huvitumata, kuhu see pere ise tahtis sõita, öeldi – “viite seltsimehe Sillamäele”. Nõnda siis sõidetigi Rakvere asemel Sillamäele ja viidi seltsimees ära. Selline oli sovjettide ühiskondlik kokkulepe.
Niisiis Maardu putkast mööda jõudnud, tehti juba Jõelähtmes esimene peatus, et teha väike kehakinnitus. Sel ajal oli enesestmõistetav, et “söögi alla” tehti ka pits kangemat ning sõideti siis edasi, kuna järgmine miilitsaputka oli alles Viitnal. Mulle on see teemaja meelde jäänud seepärast, et seal müüdi minu meelest ainsana, avalikus söögikohas, suitsuvorstiga võisaia. Suitsuvorsti ikka liikus defitsiidi ajal siin seal ning erilisemateks puhkudeks õnnestus märkimisväärsel hulgal eestimaalastest, kusagilt latt hõrku lihatoodet ka hankida. Tavalistes piimasaalides ja sööklates sellist kraami leiva peale ei pandud. Oli enamasti sombreeroks tõmmanud ja higipärlitega kaetud tumekollane Kostromaa juust. Mäletan, kuidas seal klaasvitriini taga olid piklikel alumiiniumkandikutel võisaiad suitsuvorstiga ning võileivad praetud kotletiga. Kumbagi neli viis tükki. Me ei ostnud sealt kunagi süüa, sest iga kord oli sama jutt – “just lauas tõusime” või midagi säärast. Ma ei saa enam isalt küsida ka, miks me siis üldse seal peatusime…
Miks küll, on mul meeles, et see teemaja oli niivõrd eriline? Kas tõesti üksnes sellepärast, et kogu lapsepõlve saatis meie põlvkonda see või teine satiiriline kalambuur teemal, “kust saada suitsuvorsti?”
Suitsuvorst ei olnud toiduaine ega lihatoode. Suitsuvorst oli sümbol! Nii viilutatuna võileival, lahti lõigatuna peolaual kui maksevahendina varastatud riigivara üleandmise – vastuvõtmise protsessis. Ma oletan, et see Jõelähtme teemaja oli teatud kindlal põhjusel eriline. Seal võis iga kell peatuda tont teab kes. Musta Volga või Tšaikaga seltsimees tuli ning kujutelm Nõukogude Eesti inimese võimalusest, teha väike peatus ja konsumeerida sedasama, mida keskkomitee puhvetis seltsimehed, oli loodud. Suitsuvorstiga võisai maksis räiged kuuskümmend kopikat, seda ma mäletan. Sama kallis oli pakk sigarette Tallinn, mida said omale lubada üksnes eliidi sekka kuuluvad sovetid. Pooleliitrine pudel õlut maksis kakskümmend kopikat. Teisisõnu, pidi ikka võileiva isu olema, kui astusid sisse ja eelistasid kolmele külmale õllele ühte vorstisaia…

Meist igaüks on kuulnud väljendit – võileiva hind.
See on justkui enesestmõistetavalt tähendanud alati midagi madalalt hinnatut, tõeliselt odavat, kõikidele kättesaadavat ning vaat et väheväärtuslikkugi. Me ei müü end võileiva hinna eest – lubab õukonnameedia kodukaamerate ees suurustavalt meie iseseisvust ja me õigusi euroopas kaitsta lubav poliitik. Kohapeal passib ta enamasti vaikselt puhvetis, suu võileiba täis ja vaatab oma puust kella. Võibolla isegi mõtleb, et sai selle võileiva hinna eest…
Tunnen mõnda aega, et meie rahvuslikus nukruses on äkki süüdi just täpselt see, mis meie hingelinnule haiget teeb. See, kui me oleme väärt vaid niipalju ja seni, kuni me suudame maksta makse. Andrus Vaarik, ütles selle väga selgelt välja meie jutuajamises (Hannes Võrno 33′ 5.juulil 2018). Ta ütles, et teatris seisab ees suur remont. Mis selle ajal ja järel toimuma saab, ei tea. Seepärast tuli teab kust metsik soov aidata vahetult enne valimisi üht võimuparteidest. Ongi kõik. Pilt selge. Milles Vaarik süüdi on? Ta on vähemalt aus, sest pole täna veel poliitik…

Otsustasin, et Mina olen see Kes Ma Olen. Võileiva hind ei ole odav, kui oled olnud mitmed aastad kindla sissetulekuta ja soovid ellu jääda. See raske aeg minu elus õpetas mind südamega tänama. Olen õppinud tänama, hindama ja austama väga lihtsaid asju. “Mida kõrgemalt on ühiskond arenenud, seda ülevamad on tema naudingud. See, mida me täna nimetame “naudinguteks” näitab meie arengutaset” kirjutab mu viimase aja lemmikautor ja jätkab “Inimkonna suurim küsimus pole mitte see, millal sa õpid, vaid millal sa käitud õpitule vastavalt”.
Ma soovin luua. Ma soovin toetada ja osaleda kogukondliku elu taastamises ning Eesti hoidmises ja selle inimeste ühendamises. Ma ei astu ühtegi parteisse ega kandideeri Riigikogu valimistel, sest ma olen kogenud, õppinud ja mõistnud. Ma armastan Sind