NOTHING BUT LOVE…

Käisin eile headel sõpradel külas, kes isegi spontaanseid mõtteid iial ilma pühendumise ja hoolitsuseta ei realiseeri. Nõnda siis veetsime mõnusa suveõhtu terrassil, pistes kahvliga suhu armastust ja rääkides maast ja ilmast, ehk reisimisest ning kuidas kusagil olla. Juhtumisi just meie vabaõhtu õhtusöögi ajal, olid ilmaolud Tallinnas sellised, et maanduvate lennukite lennukoridor viis täpselt üle meie. Liialdamata julgen öelda, et see tihedus pani küsima, kas keegi on kunagi üldse Tallinna lennujaamas niipalju lennukeid näinud.
Sõbrad, kelle juures külas olin, said sõpradeks Aafrikas, koos reisil olles. Lihtsalt on sellised inimsed maailmas olemas, kellega tunned, et on sama veregrupp. Seal Aafrikas viis me teekond ka musta mandri kõige “alumisse otsa” ehk Hea lootuse neemele. Olen seal oma reisigruppidega, kellega Aafrikas käinud, alati jaganud üht sügavat emotsiooni. Tunnet, kui kaugel kodust oled. Hea lootuse neeme tipus nimelt, ei õnnestu sul mitte iialgi näha taevas valget suitsutriipu, mis meie sinetavas avaruses on justkui iseenesestmõistetav. Sealt edasi ei ole enam mitte kuhugi lennata! Sa võid olla ükskõik kus maailma otsas, mõni lennuk kindlasti lendab kuhugi, aga Lõuna Aafrika tipust allapoole mitte.
Palju räägitakse viimasel ajal armastusest. Sellest on saanud justkui hooajamood, mõni aeg tagasi valitsenud vihkamise trendi järel. See on imetore. Nii peabki olema. Räägin isegi ja armastan samuti hoopis uutmoodi kui aastate eest. See on justkui üleloomulik jõud. Minu õpetaja ütleb selle kohta, et üleloomulik jõud on lihtsalt võime asendada oma piiratud kogemus laiema vaatenurgaga. Astuda tagasi. Tunda enam, kui tunneks piiratud isik, kellena sa oled end kujutlenud – teada rohkem, kui tema teaks. Veel olen õppinud seda, et kui väline nähtumus on vajalik, siis ei ole seesmine kogemus võimalik. Ausaltöeldes on see viimane mõte mulle rohkem kui kord pähe tulnud. Olen hakanud armastama neid, keda varem põlgasin ning neid keda armastanud, hakanud armastama veel rohkem. Näen selles pandeemia mõõtmeid võtvas armastamises ja muutumises, mida inimkond praegu läbi teeb, üht täiesti uut maailma. Maailma, kus nagu teatris, on olemas esimene armastaja ja siis teised tegelased, kes tema ümber, ees või taga tiirlevad. Teisisõnu, staatus, millest unistab iga poliitik, aga milleni tänase kasujanuse valitsemiskultuuri juures kuluv aeg pole mõõdetav aasta-paariga. Imeline on näha, mis kuju armastus on suuteline võtma. Mõtle, meenuta inimesi enda ümber, keda oled viimase kolme kuu või enama jooksul kohanud. Ma olen kohanud inimesi, kelle armastus on mind väga võimsalt puudutanud ja vastupidi, tundud et minugi armastus on pisutki puudutanud neid. Ma ei kavatsegi seda pisendada, ei! Ma ütlen selle väga sügava rahu ja meelekindlusega hingelt välja – ma olen suuteline jagama tugevat armastust. Ma olen võimeline seda vastu võtma. Armastus on õpetaja, kes ei pane viiele miinust või kolmele plussi, kui tahab tublile mõista anda, et see pingutada võiks, või lorule tubliduse eest tunnustust jagada. Armastusel on üksnes “arvestatud” või “mitte arvestatud” ning sooritused ei ole ei suulised, kirjalikud ega puutelised, sest armastus on vaba ja puhas põhjendustest. Pole vaja jutustada mingist müstilisest tingimusteta armasusest, millest viimasel ajal palju siin seal kuulen. Armastus oma suuruses ei vaja muud kui vaba inimest. Kuulutada, et mina olen vaba ja mina armastan, eeldab omakorda ainult üht, tõerääkimist. Tõde.
Ma ütlen oma telesaate lõpus alati – olge hoitud, ma väga armastan teid. See on tõde. Sest te olete andnud pool tundi oma elust minule. Ma olen olnud teie elus ja tundud seepärast tohutu suurt vastutust. Mul ei oleks mingit õigust ega õigustust, saada isegi minutit teie eluks elada antud ajast, veelvähem poolest tunnist, mil te võiks teha ükskõik mida muud. Teie aga annate selle minule. Ma ei tea, kas te tunnete sedasama mida mina, aga ma tunnen tänu ja armastust. Kunagi varem, ei ole ma olnud nii vaba, aus ja armastav kui täna seda saadet tehes.

Nad mõnitasid teda, öeldes: “Kui sa oled Jumala poeg, siis astu ristilt maha” – ja mees nimega Jeesus ei teinud midagi. Kuid kolm päeva hiljem; vaikselt ning tähelepandamatult, kui nägemas polnud tunnistajaid ega rahvahulki, kellele midagi tõestada, tegi ta midagi palju hämmastavamat ning sellest ajast peale, on kogu maailm sellest rääkinud. (Katkend raamatust Jutuajamised Jumalaga)
N.D Walsch

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.