TAKEOFF

Pole kahtlust. Sel teemal leidub Eestis mitmeid väärt eksperte. Olgu tegemist USA räppariga, kes sellist artistinime kasutab, või õhkutõusuga lennundussõnavaras. Kindlasti on muusika tundjaid ja nende hulgas neid, kes on Takeoff-i palju kordi kuulanud, tekste lahti reastanud ning produktsiooni analüüsinud.
Usun, et isegi need inimesed, kes pole mistahs põhjusel mitte iialgi lennukiga lennanud, on vähemalt pildi peal, kui mitte filmides näinud seda, kuidas raudlind end stardirajal majesteetlikult maast lahti rebib. Sellest, mis füüsikalised jõud selleks toimima peavad, leidub teadjatena omajagu väga haritud spetsialiste, rääkimata erineva tasemega kogemustepagasist igapäevapraktikute leeris.
Olen minagi teinud viimasel ajal seda ja teist. Kaudselt ja sõnasõnalt. Räppinud oma hingel pakitsevast, kinnises ringis kuulda jäksajate keskis ning ühel etapil ka avalikult sotsiaalmeedias. Olen väga ausalt, nagu räppar Takeoff, andnud tiivad oma sügavatele tunnetele. Need eri reaktsioionide ja seinast seina emotsioonidega kokku seganud ja siis ilma raputamata või raputades, kiirelt serveerinud. Vahepõikena saan öelda, et olen viimasel ajal ka palju lennanud ning mitmetes maailma eri lennujaamades “õhku tõusnud” ehk takeoff-i kogenud. Lisaks olen juba selles eas, et olen omandanud teatud vilumuse ka laisklemises. Ei, ma ei moluta lihtsalt muidu umbes. Ma vaikselt muudkui loon. Ma panen iseennast, vahel mitte midagi tehes, ainult oma fokuseerimist treenima ning selle käigus lasen ajul kõigest muust puhata. Õigemini rõõmustada ja mõnuleda, mängides realistlikul lennusimulaatoril. Olen võtnud väga tõsiselt ja ilma naljata episoode, kus mul tuleb 370 või rohkem inimest pardal, tõusta näiteks Arlandas õhku ning lennata Singapuri ja maanduda. Mis sellest, et mäng – ma tahan tunnetada vastutuse naudingut ses rollis. Piloodina, kes on saanud sadade inimeste käest loa, võtta kaalumiseks nende elud.
Täna, hetkel kui kirjutan siia neid ridu ja omi mõtteid, on minu viimast saadet “Hannes Võrno 33” vaadatud ainuüksi FB keskkonnas, rohkem kui sadatuhat korda. Minu saatelõiku, intervjuust Janika Veskiga, on jagatud edasi rohkem kui tuhandeid kordi. Jaanika postkast on umbes ja telefon hõõguvpunane. Võõrad inimesed tänaval naeratavad või viipavad foori taga kõrvalt autost. Tunnen ennast praegu ausaltöeldes nagu Medinasse jõudnud palverändur. Tuhandete inimeste keskel, kes kõigutamatult jälle usuvad. Julgevad uskuda. Usuvad mitte niiväga sellesse enneolematusse imerohtu, kuivõrd sellesse, et neil on jälle olemas vabadus ka ise ja oma peaga mõelda. Õhus on veendumuse ning vabanemise hõng! See võrdlus onehk meelevaldnegi, aga ma tundsin sellist õhinat oma kaasmaalaste seas viimati 1988 aastal. Siis, 30 aastat tagasi korraldas Jüri Makarov koos tiimiga, kes ei tahtnud lihtsalt festivali, vaid midagi enneolematut, esimese Rock Summeri. See muutis Eesti teiseks kohaks siin planeedil, keset toonast sovetlikku pläusti.
Imerohtusidki on enne Eesti pinnal kokku segatud, segatakse täna ja tulevikuski. Mäletan seda isegi, lapsepõlves Lasnamäel Desintegraatori värava kõrval asunud putka ümber loogelnud ööpäev läbi loogelnud järjekorda. inimesed seisid lumes ja päikeselõõsas, et hankida imerohtu nimega AU-8. Mõne aja pärast pandi kinni nii putka kui selle peremees, muuseas rahvakirjanik Aadu Hindi vend, nagu sel ajal kuluaarides seletati. Ma ei tea, et minu sugulaste või pereringis oleks AU-8 tarvitamist aset leidnud. Ilmselt oli põhjus selle väga raskes kättesaadavuses, aga MMS-i proovisin ma küll ära ja elan. Ütleksin isegi, et tunnen end justkui palju paremini. Mine tea, see võib olla ka lihtsalt õnnetunne, et olen kõigi seda mitte oodanud ja soovinud inimeste kiuste, oma saatega eetris ning saan teha seda mida ma tahan. Tallinna Televisioon ei tee mulle mingeid ettekirjutusi, “soovitusi” või tingimuslikke ootusi. Meil on väga väärikas ja pooli aktsepteeriv koostööleping ning vähemalt mina kogu hingest soovin, et see jätkuks veel pikalt. Tallinna Televisioon on arenev, kasvav ja vaba meediakanal kes annab sõna kõikidele Eesti inimestele. Mina saatejuhina ja oma saate toimetajana tunnen suurimat loomingulist vabadust kogu senise telekarjääri jooksul. See on minu kolmkümmend kolm minutit ja see oli minu takeoff. Aitäh vaatamast, edasi läheb veel ägedamaks!