KES SU ISA ON?

Sellest, kui rikastavalt erinevad on kultuurid, kombed ja harjumused, kuuleme meie, on kuulnud meie isad ning kuulevad ka meie poegade pojad. Sellest uusavastusest, et me kõik oleme ühesugused, ei räägi erilise õhinaga need, kes on kaheksakümnendate alguses viidud vägisi ja vanglaähvardusel viimaseid korinad tegeva Nõukogude Liidu armeeteenistusse. Kõigi kultuuride ja rahvaste pleegitustrumlisse. Tšurkad, mustpersed, ahvirdievid, mägilambad, kitsekeppijad ja muu kroonufolkloori osa käis enesestmõistetava saatesõnavarana kasutamisjuhendi juurde. Selle juhendi, mis igaüks iseenesele läbi legendide lõi, et sellest kuidagimoodi vaimselt sandistumata või füüsiliselt väärkohtlemata läbi tulla. See suhe on paari põlvkonna meeste jaoks väga visa kaduma, nimetatagu seda eri aegadel milleks iganes. Mul on mitu sõpra, kes on jutustanud öösel vene armee kasarmus toimund veristest kambakatest. Sellest, kuidas nemad, eestlased peksa said ning sellestki, kuidas nad ise kedagi peksid. Peksid, kuni maaslamaja rusikahoopide all korises, sest oldi enne ise samamoodi läbi pekstud.
Mis keel see on, milles mehed oma asjad nii räägitud saaksid, et füüsilist jõudu appi ei peaks võtma? Mis sõnad need on, mis panevad teise mehe sind austama või sind teist meest austama? Palju olen ma sellele viimasel ajal mõelnud. Nõnda mõeldes, olen jõudnud tänaseks huvitavale rajale. Uutele horisentidele niiöelda. Igatahes on minu soov, leida eri rahvusest meeste käitumismustrites ühisjooni, isegi veidi vilja kandnud. Pisut, aga siiski ja seda esialgu täiesti äraarvamata põhjusel. Eesti keele pärast, milles ma mõtlen ja kirjutan ning kõnelen. Eesti keeles on sõnad, mis kirjeldavad sugu, kõik peale sõna “mees” (mehelik, mehine) seotud sõnaga ISA. Isane, isalik, isadus ja mitmed teised nagu ka alfaisane. See viimatinimetatu on samasugune leiutis nagu keskeakriis ja veel mõned hooajalised trendisõnad, käimasoleva ja lõppenud sajandi lõpuotsast ning tont nendega. Midagi enam alfaisasemat kui kirjutise alguses toodud näide nõukogude armees valitsenud võitlusest võimu nimel, pole vaja otsida. Võimu, mis teeb ühest kaleeriorjast, teiste kaleeriorjade silmis kõige kõvema kaleeriorja.
Minu isiklik märkimisväärseim kokkupuude teise kultuuriga on Afganistanist. Jah muidugi, ma võiks õhina ja särasilmi rääkida kaasa ka nendega, kes on mõnes rahvusvahelises lennujaamas kohanud teenindajana muslimit ning hõigub siis parteirakukese mõttetalgutel üksikuid loosunglikke stampe võrdsusest. Kui palju sina tibupoeg tavaliselt reisil olles kohalikele jootraha jätad? Olen sind oma giiditööd tehes näinud küll ja küll, väike sulav vaskmünt kõhklevas peos, mida sa kuidagi ei raatsi anda mehele, kes veab su raske kohvri hotellituppa. Miks sa siis ei pea teda endaga võrdseks? Inimesed ei pea olema sotsiaalselt võrdsed, aga võrdsed võimalused peavad olema kõikidel. Kellegi elu ei saa ega tohi olla vähem kui inimväärne. Ka selle lumehelbekeste siunatud alfaisase elu, kes kehtestab end ju lõpeks peaasjalikult selleks, et see tema arvates on ta üks võimalustest.
Afganistanis õppisin sellega seoses ühe huvitava asja. Nimelt selle, et kui keegi on sitapea või jobu, olgu ta varas, logard või muidu kogukonna kokkuleppeid ignoreeriv tolgus, ei küsi temalt keegi – kuule, miks? Küsitakse hoopis isekeskis – kes ta isa on?
Mu hea sõber on olnud juba aastaid maksumaksjate edetabelis. Jah, seesugune tabel võiks olla avaldatud, mitte rikaste top. Mitte see mis inimesel on, vaid see, mida ta ära annab, tuleks tõsta esile ning tunnustada. Niisiis, on ta olnud üks edetabelisse kuuluv riigimaksude ja ka aktsiiside maksja. Peale selle pikaaegne kultuurimetseen. Ta nimelt toetab, ei sorry, ta maksab kinni – nimetame asju õigete nimedega. (Toetamine on see kui kuuri katus hakkab kokku vajuma ja pannakse ajutiselt pruss alla.) Ta maksab kinni ühe iga-aastase glamuurse suurkontserdi. Viimati, kui järgmise kontserdi üksikasju arutama asuti, olla istunud teisel pool lauda mees, kes ei võtnud ruumis sees, laua taga, mütsi peast ära… Kui sõber mulle sellest rääkis, ütlesime ühest suust – “kes ta isa on…?”
Kui mees ei õpeta oma pojale ja see oma pojale ning see oma pojale elementaarseid asju, lihtsaid reegleid ja väärtustest hoolimist, siis nii lähebki. Tulebki mees, kes ei võta isegi mütsilotti peast, aga paneb kõhkluseta ja enesekindlalt lauale paberi, pealkirjaga “eelarve”. Kes su isa on?

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.